„Kui sult varastatakse telefon, siis on ju esimene asi vaadata, et kuhu see telefon võrgus liigub, kas sellelt on helistatud ja kellele on helistatud. Praegu me saame seda teha ainult jälitustegevuse kaudu,” räägib Siitam-Nyiri. „See on selles mõttes absurdne, et kui kannatanu nõuab politseilt, et minge otsige mult varastatud telefon üles, siis politsei vastab, et selleks on vaja taotleda jälitustoimingu luba, et kas see ikka tasub ennast ära jne.”
Politsei infosüsteemi tehtud tavalise lihtpäringuga – mis seejuures on ka rangelt reglementeeritud – saab politseinik praegu andmeid näiteks selle kohta, kus inimene elab ja mis autoga sõidab. Põhjendatud päringu esitamisel panka edastatakse politseile ka info inimese pangakonto kohta. „See viimane päring rikub minu meelest isegi rohkem isiku põhiõigusi kui kõne-
eristused, sest sealt on võimalik saada väga hea pilt inimese elust,” lausub Siitam-Nyiri.
Ainuke tingimus kõigi nende päringute tegemiseks on see, et neid on vaja teha konkreetse kriminaalasja raames, prokuratuuri luba vaja pole. Telefoniomaniku päringu ja kõneeristuste jaoks aga on, lisaks veel piirangud, mis tulenevad jälitustoimingust kui riigisaladusest. „Minu meelest need toimingud ei riiva inimese põhiõigusi sellisel määral, et neid nimetada jälitustegevuseks,” väidab Siitam-Nyiri, kelle sõnul arvab nii ka enamik jälitustegevuse reguleerimist üle vaatava töörühma liikmeid.

Iga mees ei päri

Asekantsleri kinnitusel ei soovi ta omanikupäringu ja kõne-eristuste tellimist muuta siiski „igamehetoiminguks”. „Kontroll nende toimingute üle säilib,” lubab ta. „Plaanime, et omanikupäring – kelle nimele on telefon või arvuti IP-aadress registreeritud – oleks lihtpäring ilma täiendavate lubadeta, aga kõneeristus käiks kuritarvituste vältimiseks prokuratuuri loal, kuid lihtsamalt kui praegu.”
Telefoni- ja arvutiomaniku päringuid ning telefonide kõneeristusi teevad tava- ja kaitsepolitsei jälitustoimingutest kõige rohkem.
Omanikupäringu ja kõne-eristuse jälitustoimingute seast väljaarvamine tooks kaasa ka selle, et väheneks nende kriminaalasjade paragrahvide arv, mille uurimisel on lubatud jälitustoiminguid teha. Eestis on see arv erandlikult suur, advokaat Leon Glikmani andmetel lubatakse neid siin tervelt 68 protsendi eri liiki kriminaalasjade puhul teha. Euroopa inimõiguste kohus oli hiljuti Moldovale ette heitnud, et nende jälitustegevuse normid võimaldasid pealtkuulamist kasutada umbes 60 protsendi karistusseadustiku paragrahvide kriminaalasjade uurimisel.
Siitam-Nyiri on nõus, et Eesti protsent on liiga suur. „Üks põhjus ongi see, et näiteks kõneeristust ei saa teha avaliku toiminguna,” räägib ta. „Kui kõneeristus jätta jälitustoimingute alt välja, siis tuleb kindlasti üle vaadata kuriteoparagrahvide ring, kus on jälitustegevus lubatud.”

Väärtegude uurijatele kõva relv lisaks

Telefoni- või arvutiomaniku päringu oluliselt lihtsamaks tegemise ideele lisab jumet see, et Kristel Siitam-Nyiri juhitav töörühm tahab uuendusena lubada seda ka väärtegude uurimisel. Ehk nende tegude uurimisel, mis ei ole kuriteod.
„Meil on praktikas olnud juhtum, kus andmekaitseinspektsioon on hätta jäänud sellega, et nende poole on pöördunud spämmimise ohver, ent nad on pidanud käsi laiutama, et me ei saa teid aidata, sest me ei saa jälitustoimingut teostada,” räägib Siitam-Nyiri.
Just selliste juhtumite või siis kuriteo piiri mitteületavate internetikelmuste (vanas rahas kuni 1000 krooni) vältimiseks võikski tema sõnul tulevikus anda omanikupäringu tegemise õiguse.
Ka tahab töörühm andma väärtegude uurimisel õiguse teha üksikpäringuid – konkreetse telefonikõne, elektronkirja, elektroonilise kommentaari või muu üksiksõnumi edastamisega seotud sideseansi kohta. Selleks peaks aga andma loa kohus,.
„Päris üldist õigust kõne-
eristuste tegemiseks väärtegude uurimisel me ei plaani,” rahustab Siitam-Nyiri. „Seda kindlasti ei juhtu, et näiteks munitsipaalpolitsei hakkab kõigi kohta kõneeristusi tellima.”
Väärteo uurimisel omanikupäringu ja piiratud kõneeristuse tegemise õiguse saaksid töörühma esialgse ettepaneku kohaselt vaid politsei, kaitsepolitsei, maksu- ja tolliamet, andmekaitseinspektsioon ja finantsinspektsioon.