Kongress, mida Ojasoo ja Semper lavastada ei suudaks

Rahvaliit sai taas kord uue, sel aastal järjekorras juba neljanda juhi. Kongress, kus see aset leidis, läheb Eesti poliitikaajalukku palaganina, kus puudus kord.

Unine laupäeva hommikupoolik Vanemuise kontserdimajas. Istekohad on sisse võtnud ligi pool tuhat rahvaliitlast. Keda aga pole, on eelmisel päeval Maalehes välja lubatud samuraid.

Õigemini pidid Rahvaliidu kongressile otse pealinnast saabuma kuus kung-fu-meest, et vajaduse korral kaitsta tol hetkel veel erakonda juhtinud Juhan Aaret. Kakluseks ei läinud. Sellepärast jäid ka võitluskunstide spetsid tööta. Kuid sõjakust oli kongressil ohtralt.

Kõige tabavamalt sõnastas kongressi olemuse Rahvaliidu Hiiumaa piirkonna äsja taandatud juht ja partei aukohtu liige Helgi Mänd. „See on hullem kui Hitleri sõjaväes!” Nii karjus Mänd Vanemuise kontserdisaali rõdult. Oluline pole siinkohal see, mille peale proua Mänd nii karjus. See lühike, ent spontaanne karjatus võttis kokku saalis valitseva meeleolu.

Aare vilistati välja

Kongressi kontrollisid erakonna peasekretär Lauri Vitsut ja kunagised Villu Reiljani lähimad võitluskaaslased Mai Treial ja Jaan Pöör. Et asi oli paigas, peaks kinnitama ka see, et hommikul Vanemuise kontserimaja töötajatele välja jagatud päevakavas oli kirjas isegi see, et erakonna esimeheks saab Andrus Blok. Tõsi, trükiveakurat oli küll selle nime paberile lasknud kahe k-ga ehk „Blokk”.

Kohe hommikul, kui kõnepulti astus erakonna esimees Juhan Aare, oli selge, et uut mandaati partei juhtimiseks ta ei saa. Sõjakad vahelehüüded ja sõnavõtu lõpetamise takistamine näitasid selgelt, et kongressi delegaadid oma senisest juhist suurt midagi ei arva.

Pole just tavaline, et kui mõne parlamendierakonna esimees palub oma kõne lõpetamiseks paar minutit lisaaega, siis selle asemel et tal jutt lõpetada lasta, plaksutatakse (loe: vilistatakse) ta lihtsalt välja.

Kogu laupäevast kongressi poleks Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper olnud võimelised lavastama. Polnuks abi isegi sellest, kui nendega liitunuks Jaak Allik.

Rahvaliidu kongress oli päris poliitika, tõeline demokraatia, mida ei saa lavastada ega välja mõelda. Ei saaks juhtuda, et näiteks Keskerakonna või Reformierakonna noortekogu esimees tuleks oma aastakõnet pidama laigulises sõjaväemundris. Mundris, mida kandsid 1991. aasta augustis Eestisse tunginud ja Tallinna teletorni vallutada püüdnud Pihkva õhudessantväe sõdurid. Just selline munder oli seljas Rahvaliidu noortekogu juhil Monika Kuzminal.

Väliselt meenutas Rahvaliidu kongress kohati ameerikalikku börsi, kus sedelitega vehkivad maaklerid tahavad saada oma osa. Nii pidi Uno Silberg, endine erakonna volikogu juht ja aseesimees, rõdule tõrjutuna päev läbi karjuma: „Protest! Protest!” Silberg tahtis, et kongress talle mandaadi annaks ja ta liikmeks ennistaks.

„Ebareaalne” oleks samuti tabav tsitaat, mis kongressi kokku võtaks. Seda sõna kasutas Arnold Rüütel, kui ta saalis istudes mikrofoni haaras ja Jaan Pööri istungijuhtimist kritiseeris.

Tänavu juba kolmandat korda on Rahvaliidu üldkogu kokku tulnud ja oma valiku teinud. Juhan Aare järel sai esimeheks selle aasta jooksul juba kolmas mees, sedapuhku üldsusele tundmatu Andrus Blok. Erinevalt „Ühtsest Eestist” jätkab Rahvaliit poliitteatrit.

Arnold Rüütel: Rahva­liidu päästmine on veel võimalik

Rahvaliidu auesimees Arnold Rüütel ütleb, et kui erakond lõplikult hääbuks, oleks see Eesti maainimeste ja regionaalarengu jaoks suur kaotus.

Eesti endine president, Rahvaliidu auesimees Arnold Rüütel peab Rahvaliidu languse põhjuseks Villu Reiljani, kellele esitatud süüdistused viisid erakonna praeguse olukorrani. Kuid siiski olevat Rüütli sõnul Rahvaliitu võimalik veel päästa, aga aega selleks on vähe.

•• President Rüütel, pidite täna keset kongressi püsti tõusma ja kurjustama, et kongressi juhid ei suuda saalis korda tagada. Te olete elus väga paljudel kongressidel ja pleenumitel istunud. Kas Rahvaliidu kongress oli väga halvasti läbi viidud?

Sellist olukorda nagu siin, kus ei suudeta protsessi enam suunata, pole minul küll kunagi ette tulnud. Seepärast pidingi ma tegema märkuse, et püüda tasakaalustada olukorda ja vältida delegaatide lahkumist saalist.

•• Millised tunded valitsevad teie südames, kui te mõtlete lõppe­vale Rahvaliidu kongressile?

See oli demokraatlikult läbi viidud kongress, kus hääletati ja kongressi delegaadid ütlesid oma tahte välja. See on positiivne. Iseasi on muidugi  nüansid, mis eelnesid hääletusele. Pean silmas, et Harjumaa ja Hiiumaa delegatsiooni ei lastud kongressil osaleda. Kuid ka muud asjad, sh intriigid, mis eelnesid kongressile ja ilmselt mõjutasid ka kongressi otsuseid, samuti kauaaegsete teenekate liikmete erakonnast väljaheitmine. Need olid ikka ootamatud  asjad, mis pole olnud Rahvaliidule omased. Ma usun, et vast inimesed suudavad mõtestada selle ja koos suudetakse edasi minna positiivses suunas ja realiseerida neid ülesandeid, mis Rahvaliidu ees seisavad.

•• See kongress pidi tooma mingigi selguse Rahvaliidu tuleviku osas. Teie hinnangul saabus selgus või pigem süvenes peataolek?

Kongressi delegaadid vabanesid millestki. Samal ajal kindlustunnet, et erakond läheb reaalselt tõusuteed ja suudab taastada oma kunagise maine ja toetuse, sellist kindlustunnet ei tekkinud. Loodan, et siiski suudetakse õppida nendest vigadest, millest täna oli siin juttu, ja tutvustada üldsusele ka programmi, mis on väga positiivne. Ka loodan, et suudetakse komplekteerida reaalsed teoinimesed, kes kandideerivad riigikogusse.

•• Kui reaalne see on, et Rahvaliit üldse veel parlamenti pääseb?

Lähiaeg annab sellele vastuse. Küsimus on selles, kas pärast seda kongressi hakkab Rahvaliidu toetus taastuma või mitte.

•• Uuringud räägivad, et vaid kaks protsenti valijaid toetab Rahvaliitu. Kuidas saab Rahvaliidust taas erakond, mis suudab kanda valitsusvastutust?

Kui uus juhtkond suudab erakonna selle nimel panna tööle ja laabub koostöö inimestega, kes kandideerivad, siis on see võimalik. Loomulikult on vaja, et üldsus veenduks mitte ainult Rahvaliidu õigetes põhimõttelistes seisukohtades, vaid ka suutlikkuses need ellu viia.

•• Kuidas iseloomustate uut erakonna esimeest Andrus Blokki?

Olen temaga kõikvõimalikel Rahvaliidu üritustel kohtunud. Ta on tõsine ja asjalik töömees. Sellest räägib ka tema korduv tagasivalimine omavalitsusjuhiks. Selles, et ta on tubli töömees, pole mul mingit kahtlust.

•• Süüdlasi on alati tagantjärele halb otsida. Aga millest ja millal said Rahvaliidu hädad alguse?

Rahvaliidu langus algas 2006. aastal Villu Reiljani süüdistustega. Nende aastate jooksul kadus ka usaldus Rahvaliidu vastu. Järgnevad juhid ei suutnud Rahvaliidu usaldust taastada. Kas või Karel Rüütli, kes oma meeskonnaga taandus ja astus Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda. Mõistmatu oli kordades väiksema erakonna nõue, et Rahvaliidu nimi kaob ja uude programmi lähevad ainult mõned kokkulangevad seisukohad. Väga kahju, et suur osa endisi rahvaliitlasi pidid loobuma konservatiivsetest paremtsentristlikest maailmavaatelistest seisukohtadest. Sellega süvenes üldsuse usaldamatus ja see tõi kaasa erihuvid, mis on väljendunud ka siin kongressil.

•• Juhan Aare esimeheks valimine, see oli viga?

Juhan Aare on saanud suure kogemuse kunagi riigikogus töötades. Ka Nõukogude Liidu ülemnõukogus tegi ta Eesti iseseisvuse taastamisel väga tõsist tööd. Ta on inimene, kes oskab üldistada probleeme. Seda kinnitab ka see, et ta teeb filme. Ajaloolise filmi tegemiseks peab oskama üldistada kogu olukorda pikema ajalooetapi ja arengute vältel. Poliitikas on selline kogemus väga vajalik.

•• Aga just filmitegemised ja isiklikud võlad, need erakonnale kasuks ei tulnud!

Jah. Erakonna juhiks olemine ja poliitikuna töötamine eeldab veel tervet rida isikuomadusi ja väga laia silmaringi. Silmaring on tal lai, selles pole kahtlust. Loomulikult peab poliitik korrastama oma isiklikud suhted, sh võimalikud võlasuhted.

•• Mida eesti rahvas ja poliitiline maastik kaotab, kui Rahvaliit lahkub?

See on kahtlemata väga suur kaotus. Kahe viimase aastakümne vältel pole praegu riigikogus olevatest erakondadest keegi tulnud kaasa väga tõsiste probleemidega, mis oleks maal lahendada tarvis olnud. Olles ise selle erakonna esimees, pidin ma üle elama need raskused ja mured, et ka väga õigete põhimõtete esitamisel suutsime harva leida toetust. Praegu on see samuti nii, et teistel erakondadel on oluliselt erinevad huvid, kui see oleks vajalik regionaalpoliitika arenguks. Kaugemates piirkondades ja maal oleks tarvis majandusega tegeleda ja hariduse, kultuuri, teenindusega tegeleda. See loetelu võiks jätkuda.