Kopli Nikolai kirik toetas sõja ajal kodust eemale kistud venelaste vaimu
Kopli sõjaeelne olustik on parim näide, kuidas Eesti Vabariigi kestel muutus kardinaalselt kohalike venelaste suhtumine Eesti riiki, kuidas järjepidevalt lähenes kahe rahva mentaliteet ning kuidas omapärase sünteesi tulemusena oli tekkimas uus kvaliteet harmoonilise keskkonna näol. Vaadete ja väärtushinnangute lähenemine ei tähendanud kaugeltki seda, et lahjeneks suhtumine oma kultuuritraditsioonidesse. Kuigi praegune olukord erineb paljuski sõjaeelsest ajast, on tolleaegsed kogemused sellegipoolest kasulikud ka tänapäeva seisukohast vaadatuna.
PÜHAKODA TEGUTSES ANGAARIS. Üheks oluliseks tahuks selles keerulises protsessis oli kohalik usuelu. Oma värvingu lisab veel asjaolu, et suur osa Kopli eestlastest olid oma usutunnistuse poolest õigeusklikud. Koplis on olnud mitmeid õige-usu kirikuid (Kopli Nikolai kirik, Kõikide Kurbade Lohutaja Jumalaema kirik, Peeter Suure Merekindluse hospidali kirik).
Suurim neist oli Vene Balti asunduses paiknev Kopli Nikolai kirik, mis tegutses alates 30. augustist 1913 angaaritaolises ehitises. Selle ehitise teises osas oli kuni 1918. aastani einelaud, 1928. aastal kohandati see rahvamajaks. Einelauda ja hiljem rahvamaja eraldas kirikust õhuke vahesein, mida sai vajaduse korral, näiteks pühade ajal nihutada.
Hiigelsuur einelaud oli vajalik, sest et suure osa tolleaegsete laevatehaste töötajaskonnast moodustasid Venemaalt tulnud vallalised mehed.
Koos Nõukogude tegelaste lahkumisega 1918. aasta veebruaris lahkus Tallinnast ka rõhuv enamus siia suhteliselt äsja saabunud venelastest. Pärast Tartu rahu olukord muutus. Koplisse asus elama koos Vene Loodearmeega Eestisse põgenenud valgekaartlasi ja vene haritlasi.
Kuni 1926. aastani loeti kirikut Vene Balti tehase kodukirikuks ja ametlikult kogudust tema juures ei olnud. 11.veebruaril 1926. aastal registreeriti Apostelliku Õigeusu Kiriku Kopli koguduse põhikiri kohtu- ja
siseministeeriumis.
VÕITLESID VIINAJOOMISE VASTU. Suured teened Kopli Nikolai kiriku käivitamise alal olid Dionisus (Tõnis) Samonil, kes oli 1922. aastast kiriku ülempreester. Vaimuliku tööpõld ei olnud Koplis väike. Pikaajaline sõda, vankumatuna tundunud Vene impeeriumi kokkuvarisemine ning võimule pääsenud enamlaste hoolimatu suhtumine nendesse väärtustesse, mida vene haritlaskond seni oluliseks pidas, tekitasid ka siinsetes pagulastes suuri pingeid.
Samon püüdis igati toetada kodumaast eemale kistud inimeste vaimu. Ta käis sõna otseses mõttes majast majja ning püüdis hädalisi aidata. Tundes hästi vene inimeste psühholoogiat, töötas Samon tulemusrikkalt. Üheks oluliseks väljundiks oli ülempreestri võitlus massilise viinajoomise vastu. Samon leidis enamlaste poolt Tartus tapetud piiskop Platoni päranduse hulgast omalaadse karskusetõotuse. Nähtavasti kavatses piiskop alustada õigeusu preestrite kaudu kogudustes karskustööd.
Ülempreester oli aktiivselt tegev ühingute loomisel Nikolai kiriku juures. Näiteks 1929. aastal moodustati noorteorganisatsioon “Usk, lootus ja armastus”, mille sinod kinnitas 16. detsembril 1929. aastal. Lisaks Samonile oli ülempreestriks veel Mihhail Pesotski ning preestriks Mihhail Voskressenski. Kirikuvanemaks oli 5. juunist 1921. aastast Aleksander Keller.
Kiriku normaalset elu häiris sisemine rivaalitsemine. Probleemid algasid siis, kui pärast sakslaste lahkumist sai Nikolai kiriku etteotsa Joann Stratonovitš. Apostellik kirikuvalitsus ei pidanud seda valikut õigeks ning määras Nikolai kiriku vaimulikuks D. Samoni.
KIRIKUISAD OMAVAHEL TÜLIS. Stratonovitšil oli suur mõju Kopli koguduses ning ta alustas 1922. aasta juunis vaimulikke teenistusi Bekkeri asunduse peosaalis. Lahkhelide üheks põhjuseks oli see, et Stratonovitšile ja ta mõttekaaslastele ei meeldinud ülempreester Samoni eesti õigeusklikele peetud eestikeelsed jutlused. See vastuolu ei olnud seotud usuliste probleemidega, vaid selles kajastusid poliitilised ambitsioonid. Vaimulikud ei suutnud harjuda mõttega, et Eesti on omaette ja iseseisev riik. Rivaalitsemist õhutanud isikud lootsid ajalooratta tagasipööramisele ning lähtusid igas oma sammus soovitud tegelikkusest. Rõhuvale osale Kopli venelastest oli aga tegelik tegelikkus tunduvalt meelepärasem.
Siiski õnnestus kirikuvanem Šaraškinil ja omaaegsel Kopli Nikolai kiriku ülempreestril
Stratonovitšil esitada 1930. aastatel nõue, et Nikolai kirikus jääksid ära eestikeelsed jutlused. See oli suur löök vanematele eesti õigeusklikele. Rohkearvulise pagulaskonna ärasõidu tõttu mujale Eestisse ja välismaale kahanes koguduse liikmete arv mitmest tuhandest poole tuhande inimeseni 1933. aastal.
Suureks löögiks kogudusele oli ka 1934. aasta jõulude ajal puhkenud tulekahju, mille tagajärjel kirik hävis. Päevakorrale tõusis kohe uue kiriku ehitamine. Arhitekt Aleksander Vladovsky projekti järgi ehitatud kirik valmis 1935. aasta novembriks. Tänaseni säilinud kirik on meeldivate proportsioonidega ja sobis suurepäraselt sõjaeelse Kopli harmoonilisse keskkonda.
VIIE RISTIGA JUMALAKODA. Kirikus oli ruumi kuni 300 inimesele. Torne kirikul polnud, kuid see-eest oli katusel 5 risti. 1930. aastad olid kiriku elus edukad. Ülempreester Samon saavutas suurt edu karskustöös. 1938. aastaks oli umbes 100 kohalikku elanikku andnud Samonile karskustõotuse. Nikolai kiriku traditsioonide hulka kuulusid iga-aastased mälestusteenistused Kopliranna tänava piirkonnas asunud Loodearmee kalmistu kabelis nakkushaigustesse surnud loodearmee võitlejatele.
A. Vladovsky projekti järgi püstitatud kena kabel koos kalmistuga hävitati nõukogude võimu poolt. Nikolai kiriku juures tegutses mitmeid ringe. Üheks selliseks oli 1931. aastal asutatud koguduse noorteühing, mille esimeheks sai Aleksander Bestsennõi. Selle tegevus oli väga laiaulatuslik, korraldati muusika- ja kirjandusõhtuid. Tihti korraldati ühisüritusi teiste organisatsioonidega. Kopli Nikolai kirik oli lahutamatu osa sõjaeelse Kopli kultuurikeskkonnast.
Lisaks Samonile olid kiriku preestriks A. Bestsennõi ja A. Kisseljov. Vähesed võib-olla teavad, et 28. veebruarist 1940 kuni 1941 oli Kopli Nikolai kirikus diakoniks Mihail Ridiger. Hiljem oli ta kauaaegne ülempreester teistes Tallinna kirikutes ning on laiemale üldsusele tuntud eelkõige Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II isana.
