Kopli varustas linna kalaga

Praeguse Kopliranna tänava paaritute numbritega majade kohal asus juba keskajal kaluriküla. See asukoht oli äärmiselt soodne. Läheduses olnud Kakumäe piirkond oli kalarikas ning Tallinn, kus kalu võis müüa, oli niisama lähedal.

Kirjalikes allikates mainitakse kaluriküla esmakordselt 1415. aastal. Tollal oli küla juba ammu olemas ning raad nõudis, et kalurionnide arv ei oleks üle seitsme ning elamute maksimaalne pikkus tohib olla 2 ja laius 1,5 sülda. Kuni 18. sajandini oli Tallinna 6-jalase raudsülla pikkuseks 1,78 meetrit. Need majad olid osaliselt kivist ning osaliselt puidust. Katused olid kaetud arvatavasti mätastega.

Raad püüdis kaluriküla kontrolli all hoida

Piirangud kehtisid ka koduloomade pidamisel. Hobuseid ei tohtinud olla kogu külas üle seitsme. Muid kariloomi ei tohtinud üldse pidada. Selliseid piiranguid pandi kaluritele peale selleks, et nad saaks rohkem kalapüügile pühenduda. Rae dokumentidest selgub, et ka talvel ei tohtinud nendes onnides elada. Kuidas see tegelikult oli, on raske öelda. Piirangud pidid takistama soodsas asupaigas paiknenud kaluriküla ülemäärast laienemist.

Keskajal ja hiljemgi, kui osa praeguse Kopli alasid oli kasutusel loomade karjamaana, asus Sitsimäe piirkonnas Tallinna lahest Kopli laheni ulatuv piirdeaed. Ainuke teadaolev värav selles piirdeaias oli Sitsimäel, kuhu suundus tee mööda praegust Tööstuse tänavat ning seejärel mööda praegust Kopli tänavat kuni Maleva tänava alguseni, kus asus Kopli mõis. Kopli mõisast hargnesid teed poolsaare tippu, sadamasse ning kalurikülla. Võimalik, et kalurikülast suundus läbi piirdeaias asuva väikese värava ka mingi otsem teerada nii praeguse vanalinna kui ka Haabersti kanti.

Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika” andmeil saabus Tallinna piiramise ajal (1570– 1571) Koplisse juba 16. oktoobril 1570 vaenlaste suur oprit‰nikute väesalk ning rajas sinna laagri. Russowi andmeil raiusid piirajad maha Kopli metsa. Oprit‰nikud tapsid, röövisid ja põletasid hullemini kui kunagi varem. Võimalik, et nad hävitasid ka Kopli kaluriküla. Kuid pole kahtlust, et pärast sõda taastati kaluriküla kiiresti.

Suureks muutuseks kaluriküla ümbruses oli Oleviste ja Niguliste kiriku kalmistu rajamine 1774. aastal Kopli mõisa suunduvast teest lõuna pool asunud kõrgendikule. Muide, sellest põlisest teest on ka tänapäeval alles väiksed lõigud.

Koos kalmistu rajamisega ehitati välja ka praegune Kopli tänav, mis ulatus kalmistu põhjaküljel asunud väravani. Tollal oli Kopli ja sealhulgas ka kaluriküla ümbrus hoopis metsarikkam. Ka kalmistu rajati metsaga kaetud maa-alale, kus kasvas põlispuid.

Kalmistu ja kaluriküla vahel asusid niisked alad, kus kasvasid lepad ja kased. Seda kanti nimetati “Linna leppik”. Kaluriküla keskosast põhja poole suunduv kõrgendik kandis nime “Tamme mäggi”. Sellest võib järeldada, et lähiümbruses kasvas ka tammesid.

Kopli meelitas linlasi maalilisusega

Kalurikülast läänes asus “Kaarli soo” ja selle taga “Marja mäggi”. Kopli kalmistu kirdenurgast kuni Tehnikaülikooli omaaegse peahooneni ulatuv seljandik kandis “Kesk metsa mäggi” nime.

Kalmistust itta jäi madal võsaga kaetud ala, mida nimetati 19. sajandil “Babanovi lepikuks”. Kalurikülast Stroomi ranna poole jäävat ala nimetati “Liva pälne” (liivapealne) ning selle taga teisel pool Kopli piiri oli suur “Linna soo”.

Kopli maalilise maastiku tõttu oli see piirkond sajandeid tallinlaste kõige populaarsemaks väljasõidukohaks. Pole juhus, et paljud kunstnikud jäädvustasid ka kaluriküla ja selle ümbrust. Näiteks Karl Ferdinand von Kügelgeni õlimaalidel “Vaade Tallinnale” ja “Vaade Tallinnale edelast” on kujutatud Kopli kaluriküla ning graafik Carl Buddeus isegi elas Kopli kalurikülas mõnda aega ja seetõttu jäädvustas ta kodukandi motiive joonistustel.