Aina kasvava arvukusega koprad valmistavad vett paisutades üha rohkem muret looduskaitsjaile. Nimelt on koprad kanda kinnitanud Eesti ainsal ebapärlikarpide leiukohaks oleval jõel ning seadnud tammistamisega ohtu viimaste karpide säilimise.

“Kui vahepeal oli karpide asurkond heas seisus, siis viimased seireandmed näitasid, et see on hakanud kiiresti hääbuma,” nentis juba aastaid esimese kategooria kaitsealuste ebapärlikarpide seirega tegelnud loodusemees Nikolai Laanetu. “Kopra paisutusaladel on karpide asurkonnad suures osas hävinud ja suremus ületab tuhandeid.”

Kokkulepe jahimeestega

Nii on ebapärlikarpe võrreldes 15 aasta taguse olukorraga selles range kaitse tõttu salajas hoitavas Lahemaa rahvuspargi jões enam kui kaks korda vähemaks jäänud. Laanetu tõi esile, et paisutamine on paljudel juhtudel ebapärlikarpidele saatuslikuks saanud, kuna kobraste loodud elukeskkond neile ei sobi. “Eba­pärlikarp on puhastele, voolavatele ning hapnikurikastele veekogudele omane liik, kes ei suuda seisvas vees elada,” tähendas ta. “Kui voolu kiirus langeb juba alla kümne sentimeetri sekundis, siis selline elukeskkond neile enam ei sobi.”

Laanetu viitas, et peale kobraste on oma osa ebapärlikarpide hukus sellel, et jõekaldad on aastatega metsastunud. “Vette langenud puulehtedest tekkinud hõljum matab kinni karpidele sobilikud kärestikulised kohad ning selle alla mattuvad ka karbid ise,” märkis ta. Ebapärlikarpide hävingust päästmiseks on tema sõnul vaja viivitamatult tegutsema asuda: eelkõige üritada jõkke elama kolinud kobrastest lahti saada ja asuda kallastel puid hõrendama.

Looduskaitsekeskuse Järva-Lääne-Viru regiooni spetsialist Riina Kotter märkis, et kobraste väljapüüdmiseks on kohalikul keskkonnateenistusel sõlmitud lepingud jahimeestega, kes võivad neid küttida ka väljaspool jahihooaega. “Juba järgmisel aastal on kavas ebapärlikarpide jõe seisundit puudutavat uurima asuda ning alustada ka karpide päästmiseks vastava tegevuskava koostamist,” ütles Kotter.

10 000 karbi kohta üks pärl

Ebapärlikarpide eluiga

küündib 160–180 aastani

•• Kogu Euroopas väljasuremis­ohtu sattunud ebapärlikarp on saanud oma nime ebapärlite järgi, mida võib tema siseõõnest

leida. Harva on seal ka päris ehtsaid, kuni hernetera suurusi ümaraid pärleid.

•• Nikolai Laanetu tõi esile, et ühe pärli leidmiseks tuleks lahti kangutada ja ühtlasi surmata keskmiselt kümme tuhat ebapärlikarpi. Loodusemees viitas, et selle suhte järgi rehkendades oleks Eestist võimalik leida vaid kolm-neli pärlit.

•• Laanetu viitas, et tänavu suvel leiti ebapärlikarbi koja jäänuseid ühest Lõuna-Eesti jõest ning see annab põhjust loota, et üks karbiasurkond võib Eestis veel olla.