•• Kui usklik on Eesti venekeelne kogukond? Arvude keeles on teid teiste kirikutega võrreldes rohkem. Kui palju inimesi te aastas ristite?

Eelmisel aastal oli ristimisi 3745. Kus mujal on rohkem? Armulaual käijaid oli umbes 48 500 ja üldiselt kirikuid külastanuid üle Eesti peaaegu 250 000. Mõned käivad väga tihti, mõned harva. Meil on väga tihedalt teenistusi: siin katedraalis hommikul ja õhtul, ka Narvas ja Jõhvis samuti peaaegu iga päev. Inimesed külastavad kõiki neid teenistusi.

•• Kui mõjukaks hindate oma kirikut vene kogukonna hulgas?

Ühte asja pean ütlema: meil pole ainult venelased. Ka siin katedraalis hakkab tugevnema eesti kogudus – isa Juvenalius on ju eestlane. Igal laupäeval on eestikeelne liturgia: siin võivad eestlased oma emakeeles nii jutlust kuulata kui ka pihtida ningsaada vaimulikku nõu ja abi. Kui meil on suur püha, siis arvestame, et tuleb ka eestlasi, ja alati on midagi ka eesti keeles – kas meieisapalve, mõned hüüatused. Mina ütlen alati midagi eesti keeles ning teisedki, kes eesti keelt oskavad, teevad seda. Katedraali raamatuletis on juba kümme aastat müüdud eestikeelset õigeusukirjandust, seda annab välja väike kirikukirjastus.

••Seda on huvitav kuulda. Aga tegelikult on teie kirik eelkõige venekeelse kogukonna osa. Üldiselt arvatakse, et vene inimesed on väga usklikud, õigeusklikud. Kuivõrd peab see väide paika?

Inimesed ikka otsivad usku, on usuga seotud. Mõned rohkem, mõned vähem – sellega me elame ja midagi teist meil pole. Ka finantsiliselt, rahaliselt ei ole meil ju mingit muud sissetulekut kui koguduseliikmete annetused. See, mis meil oli, on meilt kõik ära võetud – omandit meil ju ei ole. Aga me elame. Kümme aastat elasime registreerimata.

•• Meenutage palun, mis aastal teie kirik Eestis registreeriti?

Neli aastat tagasi. Aga sellest hoolimata me elasime ja lausa ehitasime ka enne seda kirikuid: Narvas, Maardus, Sillamäel, Loksal, Valgas. Sillamäel on väga jõukas kogudus.

••Kui olulist rolli te ikkagi venekeelsete seas mängite? Kui palju teie ja teie kiriku sõna maksab?

Ma ei tea – inimesed ikka kuulevad ja otsivad, toovad lapsi pühapäevakooli. Katedraalis on lastele isegi ikoonimaalimise kool.

•• Kas enamik vene inimesi toob oma lapsed pühapäevakooli?

See aeg, mil siin käisid vaid babulki (vanamemmed – toim), on möödas. Küllalt palju käib meil mehi. Väga tihti tullakse pühadel ja pühapäevadel terve perega: ema, isa, lapsed. Täiskasvanud otsivad ja tahavad usku õppida – kord nädalas on meil täiskasvanutele õppepäev. Ja väga kasulik on see, et saame Venemaalt kirjandust – seal on nii palju välja antud, huvitavaid raamatuid.

•• Kas igal pühapäeval vaatate, et uusi inimesi on tulnud?

Ma ei oska seda öelda, aga võtame või tänase argipäeva (kolmapäev – toim) – hommikusel teenistusel oli 30–50 inimest. Pühapäeviti alustasime taas hommikul kahe teenistusega: varajane ja hiline. Huvitav on see, et varajane liturgia, mis algab kell kaheksa, sobib paljudele. Mina teenin kell kümme – siis on katedraal ikka täis. Arvestage ka seda, et meil ei ole pinke.

•• Ja nüüd ei saa rahvapuuduse üle ammugi kurta?

Muidugi, ka teistes kirikutes, kus ma peale katedraali teenin. Maakogudused on muidugi väikesed. Veel Eesti ajal, esimese Eesti Vabariigi ajal, olid ka maal suured kogudused, aga Nõukogude, kolhooside ajal kuivasid kokku – ilusad kirikud jäid tüh-jaks. Linnades on inimesi küllalt. Sillamäele ja Maardusse oli kirikut just seepärast vaja.

•• Mis teie koguduse inimesi häirib? Mis on nende mured?

Mõnedel on oma peremured, oma elu mured, paljudel on ka lihtsalt vaimulikud küsimused. Paar päeva tagasi tuli üks inimene küsima, mis pühakud need on, kelle päeva tähistame. Soovitasin talle raamatut – lugegu ja saab teada, kes olid Vera, NadeÏda, Ljubov ja Sofia. Ema Sofia ja tema kolm tütart hukati – see oli väga ammu. Aga inimesed mäletavad neid ja paljud kannavad ka nende nimesid: Vera – usk, NadeÏda – lootus, Ljubov –  armastus ja Sofia – tarkus.

•• Luteri kirik teeb mitmel pool päris tihedat koostööd eestikeelsete koolidega. Millised on teie kiriku suhted vene koolidega? Kas teid või teie preestreid kutsutakse tihti koolidesse?

Valmistame koolide jaoks ette usuõpetuse programmi. See on väga raske küsimus, sest me ei saa täielikku usuõpetust anda, vaid tutvustada õpilastele religiooni.

Vene koolidesse võiks religiooniõpetust olla lihtsamgi sisse viia kui eesti koolidesse. Õigeuskliku taustaga lastele saaks ehk kergemini otseselt õigeusust rääkida. Kas mõnes vene koolis on juba religiooniõpetuse tunnid?

Mõnes kohas on. Mulle just teatati, et Mustvees kutsuti preester kooli tunde andma.

•• Kas vene koolid võtaksid selle hästi vastu, kui religiooniõpetus pandaks kooliprogrammi?

Ma ei ole igatahes kuulnud, et keegi oleks selle vastu.

•• Eesti ühiskonnas on selle üle suur diskussioon.

Vene koolis on samuti. Aga vanemad toovad oma lapsi kiriku juurde pühapäevakooli, kusjuures vanemad ise pole kirikuinimesed, kuid lapsed on ise tahtnud tulla. Laste kaudu hakkavad ka vanemad kirikule lähenema.

•• Kas see oleks Eesti ühiskonnale hea, kui teie kirik muutub vene kogukonnas olulisemaks?

Muidugi oleks! Mida usk õpetab? Ega ta halba ei õpeta. Mingist poliitikast me osa ei võta, ei tahagi. Me saame jutluste ja vestluste kaudu anda inimestele usuõpetust. Teenistustel on tavaliselt ka jutlus.

•• Kas teie kogudused kuulavad teid, kui teie isiklikult mõnes küsimuses sõna võtate?

Mul endal on sellele raske vastata. Igatahes loevad nad meie kiriku lehte.

•• Teie roll on Eestis olnud kahetine. Kõrvalt vaadates nähakse teis ja teie kirikus suuresti Moskva käepikendust. Kuidas teile endale tundub, kui vaba te olete siin Eestis oma arvamustes ja otsustustes?

Ma ei saa öelda, et mul oleks mingi sund. Mida ma räägin, seda räägin oma südamest – mida ma oma peaga mõtlen. Niisugust asja ei ole, et keegi kutsuks mind ja ütleks: rääkige seda.

•• See võib paista nii ja naa.

Mulle võivad mõjuda raamatud, mida loen, usuõpetus. Aga sellist asja, et väljastpoolt tuleb keegi ja ütleb, mis ma peaksin rääkima – niisugust asja ei ole.

•• Teie kiriku koduleheküljelt saab lugeda teie mälestusi. Selle järgi tekib kahtlus, kas olete ikka siiras. Te meenutate, kuidas eesti poisid teid noorena kiusasid ja et Haapsallu preestriks minnes oli keeleprobleem. Oma vanglamälestustes olete leebem.

Haapsalus oli mul suuri raskusi, seal oli segakogudus – eesti ja vene. Laagris oli palju eestlasi. Eestlastega suhtlesime eesti keeles. Seal oli aga niisugune huvitav asi, et rahvusvaheline keel oli vene keel, kuid mõned eestlased, kes olid olnud laagris juba mitmeid aastaid, ei rääkinud vene keelt. Mul tuli tihti minna kusagile, kus oleksin olnud neile tõlgiks. Lätlased, kirgiisid, moldovlased – kõik oskasid vene keelt. Väga imelik oli, et eestlased ei osanud, aga mul oli nendega muidu väga hea läbisaamine. Nüüd käisin sealsamas Mordva laagris, kus ma olin ise kinni istunud.

•• Millal nüüd?

Augustis. Nüüd seal enam poliitilisi pole, on tavalised naisvangid. Nad on ehitanud endale vanglasse kiriku. Osa ehitajaid olid isegi eluaegsed vangid. Ma teenisin nüüd seal. Pärast olin teises punktis, kus oli meestelaager – sinnagi oli kirik ehitatud. Kui ma ise olin laagris, siis minu vaimulik isa kirjutas mulle sinna ja need kirjad on alles. Andsin mõned aastad tagasi need “Kirjad laagrist” raamatuna välja. Kuidagi sattus see raamat ka Mordvasse laagrisse. Nad kirjutasid mulle ja ma vastasin. Huvitav on see, et neil, kes elavad seal väljaspool laagrit, polnud siiani kirikut. Nüüd on ka väljapoole laagrit kirik ehitatud ja ma teenisin sealgi. Vangid kinkisid mulle püha Nikolause isetehtud ikooni. (See on katedraali kantseleis, keldrikorrusel seinal – toim.) See ei tähenda, et kõik vangid käiksid kirikus, kuid suurem osa küll.

•• Teie hiljutine külaskäik Mordvasse, oma endisse laagrisse, kus olite 1957-1961 ise vangis, sai alguse teie raamatust?

Nojah. Mind kutsuti Mordvasse Saranskisse külla. Vangidel oli huvitav ja ka vanglate juhatusel oli huvi minuga kohtuda. Mordvas on väga usklik rahvas: nad ehitasid Saranskisse uue katedraali, mis on kaks korda suurem kui meie katedraal. Väga huvitav on katedraali ees olev skulptuur: perekond – isa, ema ja kolm last – läheb kirikusse.

•• Keeleküsimused on päevakorral. Kui palju eestikeelse õppe teemad kirikusse jõuavad?

Niipalju kui mina aru saan, sellega enam probleeme ei ole. Lapsed räägivad eesti keelt, vanemad ei saa enam keelt selgeks õppida. Mina õppisin eesti keelt hoovis mängides. Meil olid mängukaaslasteks sakslased, eestlased, venelased, juudid.

•• Mis keeles rääkisite?

Eesti keeles põhiliselt. Kui tulid saksa tüdrukud, siis nendega rääkisin saksa keelt. Hiljem olen selle unustanud. Mängisime koos, oli sõprus, mingit rahvustevahelist kaklemist ei olnud. Nüüd juba kuulen, kuidas lapsed räägivad venekeelses koolis eesti keelt.

•• Kui sageli te ise koolis esinemas käite?

Kui olin veel preester, siis paar korda käisin. Nüüd enam mitte.

•• Kui palju Tallinna koolidesse praegu religiooniõpetust andma kutsutakse?

Seda ei ole palju, aga kui kutsutaks rohkem, siis meil ei oleks ka nii palju neid anda.

•• Kas religiooniõpet oleks vaja?

Oleks. Pühakiri räägib: kuuluta usku igal pool, kus sa oled, ja sul on väga suur kahju, kui sa ei saa evangeeliumi kuulutada.

•• Usk, mis õpetab rõõmu tundma sellest, mis inimesele iga päev antakse, õpetab ka konflikte ära hoidma. Aprillisündmused võinuks olemata olla, kui inimesed oleksid Jumalale lähemal?

Arusaadav. Arusaadav. Konflikte teevad inimesed ise ja otsivad alust neile konfliktidele. Neid ei oleks üldse pruukinud olla.

•• Kui sellele keerulisele aastale tagasi vaadata, siis mida teie oleksite teisiti teinud? Mida teie kirik oleks teha saanud?

Kui alguses küsiti ümbermatmise kohta, ütlesin peaministrile kohe: ärge tehke seda, sellest ei tule head. Ta ei kuulanud mind.

•• Aasta tagasi kevadel ütlesite te Päevalehele antud intervjuus, et te pole ümbermatmise vastu!

Ümbermatmine pole keelatud, aga sel momendil tekitas see konflikti.

•• Siiski – konflikt algas enne ümbermatmist ja oleks ka ilma selleta edasi kestnud!

Teate, see asi on juba mööda läinud ja ma ei taha sellest enam rääkida.

•• Kas teie meelest on nüüd asi maha rahunenud?

Ma ei tea, kuidas see asi edasi läheb. Kui inimesed ei hakka otsima uut alust konflikti teha. Meil oleks siin Eestis väga vaja suhelda kultuurielus. Tihti olid siin vaimulikud kontserdid, kuhu olid esinema kutsutud koorid Moskvast ja mujalt Venemaalt. Ja neid kutsusid eestlased! Et seda kultuuri näha. Viimane Credo kontsert (rahvusvaheline õigeusu muusika festival, viimati septembris – toim) Estonia kontserdisaalis oli inimesi täis, palju oli eestlasi. Kui sellel alusel oleme ja suhtleme, siis poliitilised ja inimlikud konfliktid kaovad.

••  Mida teie aprillisündmuste ajal ja kohe pärast seda inimestele soovitasite, kui nad tulid ja küsisid, mis edasi teha?

Ütlesin neile sedasama, mida olen alati öelnud: et oleks kristlik elu.

•• Kas Eesti vene kogukond on usklikum kui eestlased?

Jaa. Eestlastel on väga tugev rahvuslik tunne, mitte vaimulik. Venelastele on vaimulikkus olulisem. Venelasi käib rohkem kirikus. Ja võib-olla inimene ei käigi kirikus, aga kusagil nurgas tal Jumal ikka on. Vaadake, kui suur usutõus on praegu Venemaal! Ehitatakse kirikuid, luuakse igasuguseid usuorganisatsioone.

•• Ehk on see Venemaa riiklik poliitika?

See oli kõik maha surutud, nüüd läks lahti.

•• Eestis ei ole kirikul kunagi nii hull olnud kui Venemaal!

Eestlastel, kes Jumalat ei usu – neil oli ükskõik. Venelastele oli jumalavastane poliitika ka nagu religioon. Kui see kadus, siis tuli klassikaline religioon tagasi.

•• Kiriku kaudu on ju ka Vene riigil mugav inimesi mõjutada?

Ma ei tea, mida poliitikud mõtlevad, aga ju nad ikka teavad, et kirik ei tee midagi halba.

•• Nad ehk kasutavad teid ära?

No muidugi kasutavad. Kõike head peab kasutama.

•• Ehk nad kasutavad hoopis valeks asjaks?

Miks nad peaksid? Aga iga inimene võib teha vigu. Samamoodi mina.

•• Teil olid aastaid tagasi Tallinnas suured ja uhked ristikäigud. Enam te neid ei korralda?

Paljud ei ole neist ristikäikudest aru saanud. See ei ole nagu kommunistide ajal – plakatitega tänaval käimine. Endises Kirovi oblastis, nüüd Vjatkas, oli juba tsaariajal suur ristikäik, mis kestis kümme päeva. Nüüd on see jälle tagasi ja inimesed lähevad kaasa. Nad kogu aeg palvetavad. Meie ka ei tahtnud oma ristikäikudega midagi näidata, vaid palvetada. Need asjad, mida meie nõudsime ja tahtsime, olid vaid vaimulikud, mitte poliitilised.

•• Kas te nüüd ei ole mõelnud ristikäiku korraldada? Või oleks selline asi praegu liiga tundlik?

Kui aprillikuus need sündmused olid, tuli kohe teisel päeval minu juurde siseminister  (Jüri Pihl – toim) sündmustest rääkima. Miks ta tuli? Ta kartis, et me teeme sellel päeval ristikäigu. (Naerab – toim.)

•• Te ei saaks seda praegu teha, kui tahakski? See oleks ilmselt liiga tundlik pinnas?

Nad kartsid, et me teeme, kuid meil polnud sellist mõtetki. Kui minister küsis minult, mida ma soovitan teha, et inimesi rahustada, ütlesin: tehke nendele midagi head. Tehke seda, mida me palume – et meie kirik oleks samades oludes nagu teised.

•• Mis ta selle peale vastas?

(Muigab – toim.)

•• Vaidlus õigeusu kiriku varanduse üle ikkagi jätkub?

Küsimus ei ole varanduses, vaid selle kaudu on tüli.

•• Kirikuvarade küsimus ei ole veel maha maetud kirves?

Meie ei saa praegu kahjuks öelda, et Kristus on meie keskel. Tehke heategu, siis võime ka teisiti öelda, et inimesed tahavad ka meile head teha. Ütleme, et siin Tallinnas pole see varanduse asi nii oluline, aga Peipsi rannas nad mäletavad, et need hooned on olnud meie ja meie vanemate omad. Alati on olnud meie omad. Miks käib seal nüüd keegi ringi, mõõdab maid ja annab kellelegi teisele? See ei ole heategu – igaüks saab aru, et see on varastamine.

•• Teie katedraali treppidel on alati kerjuseid ja kuuldavasti saabuvad aeg-ajalt autod, kust astuvad välja härrad, kes korjavad kerjustelt raha ära. Kelle jaoks need kerjused teie treppidel siis raha kerjavad?

Ma ei tea. Olen ka sellest kuulnud, aga mina sellega ei tegele. Räägitakse, et antakse väga suuri rahasid. Neil omavahel on ka tüli. Venelased-kerjused räägivad (eestlastest kerjustele – toim): minge toomkiriku juurde, paluge seal. Aga seal ei anta nii palju kui siin.

•• Mis teid ees ootab?

Kõike võib juhtuda. Nagu olen kirikupeaks, nii olen. Mõtlen vaid, et võib-olla teen palju vigu, kõik pole ehk hea, aga hea on see, et mina olen siin Eesti kodanik ja sellena ka sündinud. Minu isa ja ema on Eesti kodanikuna sündinud. Olen viiendat põlve tallinlane. Aleksander Nevski kalmistul on meie perekonna matmispaik – sinna on maetud minu ema, vanaisa, vanavanaisa ja vanavanavanaisa, tema naine, tema tütar.

•• Miks on hea, et olete Eesti kodanik?

Sellepärast, et ma tean siinset Eesti elu, tunnen paljusid eestlasi, olen väga paljudega kohtunud, Eestis elanud. Teiseks tunnen vene kultuuri ja olen vene kultuuris kasvanud. See ei tähenda, et ma ei tunneks eesti kultuuri – võib-olla natuke vähe, aga siiski. Kui ma gümnaasiumis käisin, oli meil väga hea eesti keele õpetaja. Tema oli väga tugev eestlane ja tahtis meid kasvatada vastavuses eestlastega ning õpetada head eesti keelt. Ta ise koostas käänamise ja pööramise tabelid, millega me nägime väga palju vaeva ja pidime pähe tuupima, aga õppisime õiget eesti keelt. See ei olnud õpetaja pärast, väljaspool rääkisime seda ka. Eriti need, kes olid tegevad spordis. Seal olid eestlased ja venelased väga seotud.

•• Seda saate praegustele inimestele, ka lastele soovitada!

Muidugi! Saan ju aru inimesest, kes minu vastas istub, minuga räägib.