Arno Mikkor

Kümne aasta pikkuse trammi-juhistaažiga Eha on Ülemiste lõpp-peatuses elevil: tema jaoks on see elus esimene kord laulvat ja tantsivat trammi juhtida. Oh kui kenasti ja tähtsalt ta kesk-päeval trammikella tilistab! Eriline laulu- ja tantsuretk, trammiga Tallinna vallutamine võib tõesti alata!

Jäätise- ja limonaadikastid kõrguvad kesk suvekuuma ühis-sõidukit kui kutsuvad oaasid kõrbes. Lisanduvad käest kätte käivad ja aina tühjemaks jäävad korvid laulupeomärkide ja

-kommidega. Lisaks peo ajal pidulisi poole hinnaga ootava Kumu reklaamidega. Ja mis olekski paslikum kui lastepäeval lastepidu tutvustades lasta lastelauludel ja -tantsudel lustiliselt tulla.

„Lugupeetud reisijad, jäätiseta väljumine on… rangelt keelatud!” Tavaliselt trammis enne-olematud teadustused mattuvad aga kõrvu kurdistavatesse lõõtspilliviisidesse. Ja korraga karatakse juba kaerajaani. Otse Kosmose kino juures, milleni tramm on jõudnud veereda. Kosmiline kaerajaan, ehee ja ohoo! Kosmiline kaerajaan on trammiga Euroopasse teel. Ihhi-hii ja ah-ha-haa! Just eile saabunud kaerajaanistatistika andis teada, et pooleteise aastaga on kaasa tantsinud juba 52 000 inimest. Vägev!

Rahvamass laulvas ja tantsivas trammis on korraga juba nii tihe, et silgutünn meenutab selle kõrval ruumirohket lukskorterit. Ja rahvast tuleb aina juurde. Keskpäevane rahvasteliikumine ju. Higi, laululehed, kommipaberid ja õnnelikud näod. Kõik läbisegi.

Jäätised higistavad kastides

„Nende onude käest võid kommi võtta küll,” julgustab ema jõnglast. „Selle sinimustvalge lipu paneme su laua peale,” teatab isa oma lapse kingitust takseerides. Stockmanni kaubamaja juurde jõudes on kaasa karatav kaerajaan kasvanud aga juba nii kangeks, et tramm suisa kõigub selle laulmise ja tantsimise taktis. Justkui tegemist oleks laste laulupeo lummast tulvil ookeanilaeva, mitte tavalise trammiga.

Õnneks on maailm mitmekesine. Lipsustatud härra silm ka ei pilgu, kuigi talle lauldakse inglihäälel juba kolmandat minutit kõrva sisse lugu Kungla rahva mahaistumisest. Jakki rõivastatud proua uurib pingsalt aknast mööda vilkuvaid tänavaid, hoolimata tantsust, mis ta varvastelegi jõuab. Ja hoolimata ta lapsest, kes ta süles käsi plaksutab ja kaasa kargab.

Aina rohkem on aga neid lapseohtu trammisõitjaid, kes suu kaasalaulmiseks juba enne uksest sisse astumist lahti teevad ning seda lustilist ja lastekaitsepäevalist trammisõitu veel kaua-kaua meenutavad.

Aga Galina Peterburist on tõeliselt õhevil. Blokaadi näinud daam ei saa küll enne selgitamist üldse aru, mis täpselt liiklusvahendis toimub, kuid ometigi teab ka keelt mõistmata, et talle see meeldib. Oi kuidas meeldib! „Küll on kahju, et sõidan koju tagasi, ei pääse teie lastepeole,” on Galina kurb.

Kaerajaanist saab legendaarne „Lahtilükkamise laul” ja sellest tuhat korda tänamise viis. Trammis aina valjemalt kaasa lõõritajate hääled kasvavad ja kasvavad ning laulunäitsikute silmadesse tekib väga eriline läige. Selline eriline läige, mida tavaliselt üksnes laulukaare all kohtab ja mille peale fotograafid tormi jooksevad. Sest need laululaste suured, veidi veekalkvel silmad räägivad korraga Eestimaast enamat kui kümme riigijuhi kõnet kokku. Pealegi muutuvad just selliste silmadega näitsikud korraga Eestimaa peiude lummuseks. Nii imeline vägi on ühel lastekaitsepäeval ja laulupeotrammil kokku.

Noorte laulu- ja tantsupidu „Maa ja ilm” algab täna kahe-kümne kaheksa päeva pärast.