Kui Lasnamäel olid veel kolhoosid
Kui peatuda ainult nendel kolhoosidel, mille liikmete tuumiku moodustasid Kuristiku, Priisle ja Väo küla elanikud, siis tuleks nimetada Iru Põllumajanduslikku Ühistut, A. Sommerlingi nimelist kolhoosi ning Kungla ja Üksmeele ühismajandeid.
Kaks kolhoosi neist (Iru Põllumajanduslik Ühistu ja Kungla) tegutsesid juba enne 1949. aasta märtsiküüditamist.
Teised moodustati kahe nädala jooksul pärast seda suurküüditust, kui üle Eesti tekkis lühikese ajaga 3000 uut kolhoosi. Intensiivne kolhooside moodustamine ei tulenenud mitte ainult küüditamisjärgsest hirmust, vaid ka üksikmajapidamise maksustamisest. Maksud viisid inimesi laostumiseni ja kui see ka ei aidanud, siis tõsteti maksu aina suuremaks.
100 000 RUBLA LAENU. Talusid ruineeriti ka muul moel – näiteks neile anti suured metsatöötlemise kohustused. Inimesi sunniti põllutööst loobuma ning minema tööle näiteks paekarjääridesse. Järjest halvenevale majanduslikule olukorrale lisandus nõukogude sõjaväelaste omavoli.
Iru Põllumajandusliku Ühistu asutamiskoosolek oli 14. juunil 1947. aastal Iru Invaliidide Kodus. Seal võeti vastu põhikiri, valiti juhatus, arutati elektrifitseerimist ning astuti Tallinna Ümbruse Põllumajanduse Krediitühingu liikmeks.
Juhatuse esimeheks sai Pendo Pohl, esimehe asetäitjateks Karl Hommik ja Karl Milk.
2. mail 1950 Pohl vahistati ning uueks esimeheks sai Karl Hommik, aseesimeheks Gustav Vain. Ühistu peakoosolekud toimusid enamasti Iru Invaliidide Kodus, mõnikord ka Väo küla Jaani talus.
Iru Põllumajanduslikku Ühistusse kuulus 15. juunil 1947. aastal 26 liiget, sama aasta oktoobris juba 63, järgmisel kahel aastal 120 liiget.
Ühistu suureks eesmärgiks oli tuua oma liikmete taludesse elekter. 1947. aasta juunis oli võimalik sellel eesmärgil võtta laenu 100 000 rubla. Trustist Maaelekter telliti projekt, 1948. aasta veebruaris pandi talgute korras paika liinipostid.
1947. aastal sõlmiti leping artelliga Põllumajanduselekter 16 km pikkuse madal- ning 4,5 km pikkuse kõrgepingeliini ehitamiseks. 1. veebruaril 1948. aastal laenati selleks 175 000 rubla.
Vaatamata suurtele kulutustele osutus kõigi ühistusse kuuluvate majapidamiste elektriga varustamine kolhoosile üle jõu käivaks. 1949. aasta märtsis oli 120 ühistuliikmest elektrifitseeritud 53 inimese majapidamised. Kolhoosil õnnestus odavalt omandada palju tehnikat – inimesed kinkisid ühistule oma asju kartusest sattuda kulakute nimekirja.
Kuna maale jäi pärast sõda vähe tehnikat, siis teenindasid ühistu rehepeksumasinad suurt ümbruskonda, tööl käidi kuni 5 km kaugusel.
TAASTATI RAHVAMAJA. Ühistu hankis ka tõuloomi, kuid asjalikku majandustegevust takistasid kommunistide repressioonid.
Näiteks 7. ja 20. märtsi 1948. aasta ning 10. ja 20. märtsi 1949. aasta ühistu koosolekutel suruti ühistu juhtkonnale peale kulakute väljaselgitamise küsimus.
Kuigi kohal olid tähtsad komparteitegelased, ei tunnistatud ühtegi ühistu liiget kulakute hulka.
10. aprillil 1949. aastal arutati juhatuse koosolekul Iru Rahvamaja taastamise küsimust. Rahvamaja oli kohalikele elanikele Eesti Vabariigi sümboliks. Paljud inimesed olid nõus pärast väsitavat tööpäeva tasuta töötama rahvamaja taastamise huvides. Rahvamaja taastamise peainitsiaatoriks oli Voldemar Karell, haige jalaga mees, kelle talu vajas suurt remonti, kuid kes sellele vaatamata oli nõus rahvamaja heaks paljustki loobuma.
Nii oma liikmeskonnast nn kulakute väljaselgitamata jätmine kui ka eestiaegse rahvamaja taastamise plaanid ei meeldinud kohalikele kompartei liidritele sugugi, sellega oli ühistu saatus otsustatud.
Juba 1949. aasta märtsis arutati esimest korda ühinemist mõne kolhoosiga. Kuna selleks ajaks olid kolhoosid võrreldes varasema ajaga oluliselt piiratud tegevusvabadusega, siis ei leitud kedagi, kellega ühineda ning 1950. aasta augustis ühistu likvideeriti.
SEINALEHT VAGU. Kolhoos Kungla asutati 4. aprillil 1947. aastal. Kolhoosi esimeheks oli Nikolai Kruuk, 1. jaanuaril 1950. aastal kuulus kolhoosi 43 peret 110 elanikuga, kellest töövõimelisi oli 46.
Maad oli kolhoosil 577 ha, sellest põllumaad 145 ha. 1950. aastatel kandis see majand nime põllumajanduslik artell Kungla.
Kungla liikmeskond suurenes eriti 1951. aastal, tõenäoliselt Iru Põllumajanduslikust Ühistust ületulnud inimeste arvelt.
1946, 1948 ning 1951–1953 koostatud talude ankeetide järgi võime näha, kuidas siinsed majapidamised kiiresti vaesusid. 1953. aastal nõuti, et isiklik õue- ja aiamaa kogupind ei tohi ületada 0,6 ha. Kiiresti vähenes inimestel loomade arv.
14. aprillil 1949. aastal toimus Priisle küla Priisle talus A. Sommerlingi nimelise kolhoosi asutamiskoosolek, kohal oli 10 asutajaliiget.
Koosolekul otsustati peale Priisle küla elanike võtta kolhoosi liikmeks ka Kuristiku küla elanikke. Esimeheks valiti Pendo Pohl, kellest hiljem sai Iru Põllumajandusliku Ühistu esimees. Pohl ei saanud sellel kohal kaua olla, 10. detsembril 1949. aastal teatas Iru valla propagandist, et mees on valla juhtkonna poolt tagandatud. Uueks esimeheks valiti Johannes Mätlik.
Inimesed püüdsid igati kolhoosist pääseda. Näiteks Liivaaugu talunik Johannes Lents ning Jõemäe perenaine Helga Roosvee andsid oma loomad, hooned ja inventari kolhoosile, kuid ise liikmeks ei astunud.
Kirjas palusid nad endale jätta vaid lehma. Need, kes kolhoosi astusid, ei teinud seda vabal tahtel, vaid olid selleks sunnitud.
1950. aastal oli kolhoosist lahkuda juba võimatu. Näiteks 5. septembril jäeti rahuldamata Peedo Nurme ja Aleksander Piirmaa lahkumisavaldus. Kolhoosi vaesunud majapidamiste ettevõtmised olid tagasihoidlikud. 1949. aasta aruanne näitab, et majandil oli 24 lehma, 20 vasikat, kanala, 2 aita ja kartulikelder.
Kuigi kolhoos oli väike, käisid seal kõikvõimalikud komisjonid.
Näiteks kolhoosi seinalehte Vagu kontrollis pidevalt Harju Rajooni TSN Täitevkomitee kultuuri- ja haridusosakond.
Etteheiteid leidus alati, kord olid artiklid liiga pikad, siis jälle liiga lühikesed. Kõrgemalt poolt sekkumine ja kiirustamine toimus kõikides küsimustes.
SPORDIÜHING KOLHOOSNIK. Lisaks sellele sunniti kolhoosnikke igati jäljendama Venemaa eeskuju. Näiteks 1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses võis Tallinna tänavatel näha kummalist ja vastuolulist hobuvankrite rivi. Esimesel vankril lehvinud lipp sümboliseeris justkui rõõmsameelset sündmust. Samas vankritel istusid mornide nägudega talupojad ning igas vankris asusid kotid teraviljaga, mida talupojad pidid riigile andma. Need olid Iru valla talupojad.
Uskumatu näib, et sellises vaesuses ja vaimse surve all jätkus inimestel jõudu tegeleda isetegevuse ja spordiga. A. Sommerlingi nimelises kolhoosis oli sport niivõrd tugeval järjel, et 27. juunil 1950. aastal moodustasid ümbruskonna noored omal algatusel spordiühingu Kolhoosnik.
15. aprillil 1949. aastal moodustasid Väo küla elanikud kolhoosi Ühismeel, mille esimeheks valiti Osvald Tiik.
1949. aasta aruandest selgub, et kolhoosi kuulus 23 peret 40 elanikuga. Kuigi töövõimelisi elanikke oli ainult 20, üritati kuivendada 80 ha maad, lisaks sellele puhastati võsast 41 ha ning veeti ära põldudelt 600 kuupmeetrit kive. Kolhoosi Ühismeel iga polnud aga pikk – 1950. aasta aprillis anti ühistu varad üle A. Sommerlingi nimelisele kolhoosile.
30. septembril 1950 ühinesid A. Sommerlingi ning Jüriöö nimeline kolhoos põllumajandusliku artelliga Kungla.
Algul kandis see majand nime Kungla, kuid 14. detsembril 1950. aasta üldkoosolekul võeti uuesti nimeks A. Sommerlingi nimeline kolhoos.
