Kuidas kommunistid lõplikult alla käisid

1930. aastate alguseks oli Eestis alles ainult paarsada kommunisti, neist vabaduses 20–30.

1930. aasta märtsis, kui Eesti kaitsepolitsei tuvastas Eesti Tööliste Partei (ETP) sidemed illegaalse Eestimaa Kommunistliku Parteiga, põgenes riigikogu saadik, ETP juht Valter Kaaver karistuse kartuses Nõukogude Liitu.

Parlamendis viie saadikuga esindatud ETP oli illegaalse Eestimaa Kommunistliku Partei variorganisatsioon ja Kaaver ise, ETP ajalehe Edasi peatoimetaja, ühtlasi kompartei liige. 1930. aasta aprillis ETP keelustati ja partei saadikute mandaadid parlamendis tühistati. Paarkümmend kompartei liiget arreteeriti, kinnipidamiste käigus hukkus ka EKP Tallinna organisaator Johannes Jürna.

Enda kommunistiks nimetamine ja kommunistliku ideoloogia levitamine iseenesest polnud Eestis karistatav. Küll aga oli juba Vabadussõja alguses keelustatud kommunistlik partei ning selle liikmeid jälitati ja liikmeks oleku eest karistati. Komparteid ei saanud legaliseerida, sest selle eesmärk oli Eesti ühendamine Nõukogude Liiduga.

ETP likvideerimine andis Eesti komparteile surmahoobi, ent Eesti kommunistide parimad aastad olid juba niikuinii läbi. 1920. aastate alguses said põrandaalused kommunistid Nõukogude Venemaalt heldet finantseerimist ja nende juht Viktor Kingissepp oli end Stalini, Trotski ja Zinovjeviga võrdseks pidanud.

Pärast Kingissepa tabamist ja hukkamist õnnestus tema järglasel Jaan Anveltil kompartei organisatsioonid korraks taastada. Kommunistide mõju kõrgpunkt iseseisvas Eestis oli 1923. aastal, kui parteis oli umbes 1500 liiget, parlamendis kümme esindajat ning Töörahva Ühise Väerinna nime all esinedes saadi Tallinna, Narva ja Pärnu linnavolikogude valimistel üle kolmandiku häältest. Kommunistide populaarsuse põhjused olid sotsiaalne ebavõrdsus ja üsna levinud arvamus, et Eesti on liiga väike, et riigina üksinda hakkama saada.

Järgnes riigivõimu vastulöök: paarsada komparteilast arreteeriti. Siis tuli 1924. aasta 1. detsembri mäss. Selle eel andsid Eesti kommunistide juhid Nõukogude juhtkonnale valeinfot oma määratu toetuse kohta elanikkonnas ja kaitseväes ning panustasid sellele, et pärast mässu puhkemist alustab Nõukogude Liit Eesti vastu sõjalist tegevust. Mässukatse osutus veriseks avantüüriks. Eesti majanduslik olukord stabiliseerus, iseseisvusega harjuti ja kommunistide populaarsus vähenes järsult.

Vangistus tagas elu

Edasi üritati end kehtestada legaalsete organisatsioonide kaudu, kuid pärast nende purustamist Eesti kommunistid endast enam iseseisvat jõudu ei kujutanud. 1932. aastaks oli Eestis ainult paarsada kommunisti, neist vabaduses 20–30. Ülejäänud asusid peamiselt Tartu maanteel Lasnamäe kallakul praeguse Zelluloosi vabaajakeskuse vastas. Seinte ja müüridega piiratud alal karistusvanglas ehk Sirinas või Mäekülas, nagu seda kinnipidamisasutust kutsuti.

Kommunistide populaarsuse põhjused olid sotsiaalne ebavõrdsus ja üsna levinud arvamus, et Eesti on liiga väike, et riigina üksinda hakkama saada.

Aga paradoksaalselt tagas just vangistus neist paljudele elu, sest Mäeküla vanglas vene keele, marksismi klassikute ja Nõukogude Liidu industrialiseerimise edusammude tundmaõppimise asemel oleksid nad Nõukogude Liitu emigreerununa väga tõenäoliselt jäänud Stalini surmamasinasse. Eestis said nad 1938. aastal amnestia ja nad vabastati. Kuid nende populaarsus oli jäädavalt kadunud. Niimoodi võis Eesti kommunistidel tähendus olla ainult fassaadina, nagu see 1940. aastal ka juhtus.

Noore ja idealistliku Valter Kaaveri saatus oli aga traagiline. Niipea kui ta 1930. aastal Nõukogude Liitu jõudis, ta arreteeriti. Pärast 1934. aastal toimunud vabanemist, kui pärast ränki vintsutusi oli ta oma elu keskmise nõukogude proletaarlasena mingil määral järjele saanud, vangistati ta 1937. aastal uuesti. 1946. aastaks, kui ta suri, oli Kaaver peaaegu kolmandiku oma 42 eluaastast veetnud vanglates sellessamas riigis, kuhu ta oma elu eelmisel kolmandikul oli tahtnud kogu Eesti ühiskonda viia.