Kuidas sündis seto kuningriik?
“Setumaal on külakesed küll peale sõda pooltühjaks jäänud, kuid setukesed on omal maal siiski alles ja mõistavad oma kallist esivanemate pärandust alal hoida ja hinnas pidada. Selle tunnistuseks olgu või paarkümmend aastat järjest peetud Värska leelopäev – igatpidi ilus pidu, kuid seda peetakse kahjuks igal kolmandal suvel. Mida aga vahepeal teha, et aeg igavaks ei läheks ja head tuttavad näod meelest ei läheks? Kas oleks võimalik leida midagi sellist, mis kõik setukesed kokku tõmbaks ja erineks leelopäevast? See tegi paljudele setu meestele ja naistele muret ning selle üle peeti pikalt aru. Aga head plaani ikkagi ei leitud.
Kui ikka välismaal käia, siis ka näeb ilma rohkem. Mul oli selline ilus juhus 1991. aasta suvel Hellero poistega Norras käies, kus mul hakkas silma midagi sellist, mis ka setukestele paistis sobivat.
Norra ja Rootsi Kuningriigis elavad metsasoomlaste (mõtsasuumlastõ) järglased. Nende vana-vana-vanemad läksid sinna elama juba oma kolmsada aastat tagasi. Tänapäeval on nad küll oma keelt vahetanud (viimased soome keele kõnelejad viidi mulla alla paarkümmend aastat tagasi) ja päris norralasteks saanud, kuid oma juuri pole nad mitte unustanud. Iga aasta juulikuu teisel nädalavahetusel teevad nad sellise tembu, et kuulutavad Norra Kuningriigis kolmeks päevaks välja oma Metsasoome Vabariigi ja ei tee sel ajal kuulmagi Norra kuningat. Neil on oma Metsasoome Vabariigi valitsus ja oma president. On oma lipp ja oma piirgi, mille ületamiseks on vaja viisa lunastada.
Kõik seal nähtu andis selle õige mõtte: sellise plaaniga riik kõlbas alustuseks hästi setukestelegi – pole ei liiga kallis, ei aja naabritega tülli ja on meile igatpidi jõudu mööda. Kõige ilusam oleks muidugi olnud, kui saanuks Seto Kuningriigi välja kuulutada Nõukogude Liidu ajal, kuid asjade ajamine võttis nii palju aega ja enne lagunes too impeerium äragi.
Obinitsa rahvas Aare Hõrnaga eesotsas võttis asja tõsiselt ette ja Seto Kuningriik kuulutati välja 20. augustil 1994. aastal Obinitsas. Kes seal olid, nood mäletavad, mida seal tehti. Mu arvates oleks seal peaaegu üks asi viltu läinud – rahvale sai lubatud, et valitakse Setumaa kuningas. Too oleks võinud aga olla järele-mõtlemata samm – setukestel endal kuninga verd setuloost võtta ei ole ja kedagi kuninglikust soost ka mujalt sisse tuua tundunuks veidrana. Mida siis teha?
Ajaloost on teada, et kuningatega mängida ei saa, sest harilikult võetakse vanal kuningal enne pea maha, kui hakatakse uut valima. Aga kuninga asemikku võib rahvas valida nii sagedasti, kui talle tundub.
Obinitsas jäigi mu mõte peale: Seto Kuningriigi kuningas on Peko, aga et ta puhkas kuskil Petseri liivasoos, siis valitseks tema nimel rahva poolt valitud asemik, Setumaa ülemsootska. Peko nõudmine oli see, et kuningriik ei ole vaid ühe nurga või valla asi. Kuna ta puudutas kõiki setukesi, pidi ka kokkusaamise paik muutuma.”
Nii ongi Seto Kuningriigi pidukoht aastast aastasse muutunud. Ja kuningriik muutub üha populaarsemaks. Kuningriigi päevadel lauldakse, tantsitakse, võisteldakse käsitöös, pillimängus, sõirategemises, hansa ja õlle valmistamises, selgitatakse välja setu rammumees jne.
Suurema huvi korral vaata
