03.07.2015, 01:00
Külaskäik Bekaa oru põgenikelaagritesse viib ka armee turvatud külapeole ja kanepipõllule
Bekaa org on eestlastele kurikuulus, sest siin rööviti Eesti jalgratturid. Liibanonis tuntakse piirkonda pigem viljakate põldude järgi. Kuna Süüria ei jää kaugele, leiab siit ka hulga sõjapõgenikelaagreid.
FOTO:
Ühtegi ametlikku põgenikelaagrit Liibanonis pole – see on osa poliitikast, et põgenikud ei jääks püsiasukaks ja läheks võimaluse korral koju. Seetõttu pole ka külaskäiku võimalik ette kokku leppida, tuleb lihtsalt kohale minna ja uurida. Kõige rohkem Süüria põgenikke on piiriäärsetel aladel, näiteks Aarsali piirkonnas on umbes 100 000 põgenikku. Ent välismaalastel on targem oma nina sinna mitte toppida, sest Süüria, ISIS ja sõda on liiga lähedal. Seega valime sihtkohaks piirist pisut kaugemal asuva Bekaa oru. See merepinnast 800 m kõrgusel asuv hiiglaslik platoo on kahe mäeaheliku vahel ja Liibanoni kõige olulisem (õigupoolest ainuke) põllumajanduspiirkond. See on justkui hiiglaslik kasvuhoone, kus põllud annavad saaki kolm korda aastas. Keerame Chmestari lähistel põlluveerel kohta, kus paistab kümmekond valget plasttelki, ja meie tõlk-taksojuht läheb maad kuulama. Igal sellisel telk- lal on omamoodi külavanem, kellelt tasub kõigepealt nõusolek saada, et seejärel lähemalt rääkida. Alguses piidlevad asukad meid veidi umbusklikult, kuid peagi on jää sulanud ja inimesed muutuvad jutukamaks.