Kümned tuhanded allkirjad püüavad murda põllutoetuste ebavõrdsust
„Mind ei huvita põllumeeste toetused, huvitab odavam toit!” hüüab üks proua Jäneda poodi kadudes. Et põllumeeste eurotoetustel ja toidu hinnal võiks olla seos, ta vist ei aima.
Peaaegu proua kõrval seisab plakat, mis annab teada kavatsusest maksta Eesti põllumeestele 2020. aastal hektari põllumaa harimiseks toetust 156 eurot. Hollandi põllumehed saavad aga 420 eurot. Euroliidu keskmisena seisab Brüsseli toetuskavas 266 eurot.
Ebaõiglus missugune, leiavad Baltimaade põllumehed, kes koguvad praegu allkirju ebaõigluse lõpetamiseks. Ainuüksi Eestis on kampaaniaga liitunud enam kui 200 toidukauplust, kus saab toetusallkirju anda. Tänaseks peaks Baltimaades juba koos olema umbes 30 000 põllumehi toetavat allkirja.
Järjekord Lehtses
Sõnnikuhark mu särgi rinnal on samasugune kui kunagisel Priit Pärna karikatuuril „Sitta kah!”. Toona, kolme kümnendi eest, susati hargiga kommuniste ja nende käsilasi, kes tahtsid Eesti fosforiidikaevuritele maha müüa. Nüüd on sõnnikuhargiga märk, särk, plakat ja veebikülg Brüsseli ametnike suskamiseks. Et neile pärale jõuaks: Eesti, Läti ja Leedu põllumehed vajavad sama suuri eurotoetusi kui Hollandi ja Belgia omad. Muidu pole asi õige ja õiglane.
Kaasas plakatid ja allkirjalehed, astun autost välja väikeses Lehtse asulas, et ise kogeda, kas allkirjaaktsioon üldse kellelegi korda läheb. Või püütakse põllul sõelaga tuult?
Nooremapoolsed sellid seiravad mind altkulmu, et kas äkki olen mõni jumalasulane oma tõde kuulutamas. Siis aga haarab üks kohaletulnuist, Kristjan pastaka ja hüüab üle poeesise, et loomulikult tuleb põllumehi toetada – Brüsselile tuleb arvutamisoskust õpetada.
Korraga hakkabki riburada pidi mehi-naisi allkirjalaua juurde tulema. Üks kohalik külamees, kellel näib humalavee nõristamisest siiber olevat, näeb toetusaktsioonis oma missiooni: inimene ei jõua veel poe ettegi, kui juba on ta peaaegu kaenlasse haaratud ja allkirjalaua juurde veetud. Aga nähes, milles on asi, tullakse tõrkumata.
