Laager: Harku järv kihab lastest
Harku järve sõudebaas kihab kanuutajatest, päästjatest ja sõlmepusijatest – siin toimub Veehuviliste Klubi Opteame MTÜ treeneri Ludmilla Ervini suvine trenn algkooliõpilastele.
Heledate pearättide ja mütsidega veehuvilised täidavad terve sõudebaasi ääre, lastega on kaasas paar ema ja õpetajat. Vägede juht on siin aga punapäine ja sinivalgetriibulises madrusesärgis purjetamistreener. Kes tahab järgmisena kanuusse? Kätemeri.
Kui kolm rüblikut on kanuus, on järg päästerõnga viskajate käes. Üks-kaks-kolm näitab treener nipi, kuidas nelja täiskasvanut kandev päästevahend vette heita. Juba ootab kümmekond poissi-tüdrukut, nöörid peos, et sõlme tegemist õppida. Juhis ühes ettenäitamisega on lihtne: “Kus vasak käsi on? Võtame lühikese otsa ja paneme ümber suure ja – kaheksa.”
Kanuutajate ülesanne on sõita akvatooriumi piirile punase lipuni; üks väsinud meeskond loksub vaevaliselt plaazˇi juures. Järgmisena teele asuv tüdrukute punt alustab seda uljamalt sihtmärgi vallutamist. Kaldal valvav punupatsidega õpetaja hõigub: “Jõudu on vaja rakendada, töötage!”
Üks kanuu on kandunud jupp maad Haabersti poole. Päästeoperatsioon Harku laagri moodi näeb välja nii: kaks tillukest tüdrukut hoiavad kaldal kummipaati kinni, kaks assisteerivad paadis, treener tõmbab rapsaki-rapsaki mootorit käima, aga see ei lähe kuidagi.
“Benss on otsas,” tõdeb treener ja läheb punase kanistri järele. Kallab sellest õige pisut ja saadab anuma tagasi. Mootor turtsatab käima ja noor tüürimees juhib aluse hädaliste juurde. Tagasi tullakse kõik koos kummipaadis, kanuu kõrval. Peaaegu kaldani, siis lõpeb kütus taas. Abivägi ootab roostiku kõrval sillal ja maal on üksteist juhendav päevitunud seltskond just selgeks saanud meremehesõlme.
Tänavu taotles treener noorsooprojektiga linnalt 200 000 krooni, et õpetada lastele veetarkust – õiget käitumist vee peal, uppumise ja õnnetuste vältimist. Plaan oli selline, et aprillis-mais toimuvad Tallinna koolides loengud ja rannas koristustööd ning maist septembrini õpitakse praktilisi oskusi.
Seekord projektile toetust ei saadud, rahuldati peamiselt väiksemate summade taotlused. Tallinn toetas eelmisel aastal 75 000 krooniga, kuid tänavu ei mahtunud projekt linna eelistustesse. Sellegipoolest sai treeneri sõnul laager Haabersti linnaosast 12 000 krooni.
Purjetamistreeneri sõnul napib eelkõige moraalset toetust, kuigi eelmisel aastal koolitati 1000 last. Reklaami Ervin trennidele ei tee, sest tal pole mugavusi pakkuda. Kuulsust ka ei otsi, kuigi “kunagi olen olnud Nõukogude Liidu parim naistreener Optimistile”. Rikkaks saada ka ei taha, kuigi on atesteeritud treener-metoodik. “Mul on õigus saada 14 000 krooni, aga mul pole vaja nii palju, elan nagu tudeng!” ütleb ta naerdes.
Linn toetab võistlejaid
•• Purjetamistreener Ludmilla Ervin ütleb, et on nõus tasuta töötama, aga klubiga kaasnevad siiski kulutused. “Kogu trenni teen tasuta, eelmisel aastal sain 6000 krooni kolme kuu eest, selle raha eest ostsime mootorid,” märkis ta. “Varustust hoiame sõudebaasis, kuuri rent on 4000 krooni kuus.”
•• Kui varem lootis treener kulutused katta pearahast, siis nüüdseks on selgunud spordi- ja noorsooameti kavatsus muuta toetamissüsteemi. “Nüüd selgub, et linn toetab vaid võistlejaid. Aga algajad? Kust me need võistlejad saame?” küsib Ervin.
•• Linnavalitsuse ajaleht Pealinn teatas esmaspäeval, et spordi- ja noorsooamet kavatseb sporditegevuse toetamise korda muuta, tõsta eelisseisu saavutusspordi ja sundida spordiklubisid toetuse nimel rohkem pingutama. Et alla 19-aastaste spordisõprade arv on viie aastaga kahekordistunud, peab linnavõim õigeks hakata 22 000 liikme eest klubidele pearaha jagama harrastaja vanuse, spordiala, saavutuste ja treeneri kvalifikatsiooni järgi.
