•• Kõne oli vägev!

Sobis? Kõlbas?

•• Tundus küll...

Ütlete vägev, aga pärast ainult – tundus! (Naerab.)

•• Poisid kiitsid küll ja tsiteerisid teid täpselt. Miks te selle 1939. aasta nii tõsiselt ette võtsite?

Aga sellepärast, et meie rahvas alles ravib ennast sellest rahvuslikust alaväärsuskompleksist, mis sai alguse hääletust alistumisest. Seepärast neid paralleele tõingi. Kardetakse, et meid oleks ära hävitatud. No kuulge, soomlased ei kartnud seda! Kui võrrelda: mis on soomlaste tulemus ja kus oleme meie? Meid ei saa ju võrrelda. Kas ma ei rääkinud õigust?

•• Rääkisite. Ei julge vastu vaielda. Kuidas paraadiga rahule jäite?

Jäin rahule. Arvan, et see oli parim paraad 1992. aastast alates.

•• Miks piirivalvurid paraadil olid, piirivalve ei ole enam ju kaitsejõudude osa?

Ei ole jah sõjalise riigikaitse osa. Aga nad nii tahtsid paraadile tulla. Nad on ju kogu aeg tublid mehed olnud. Kuidas sa ikka ütled ära.

•• Kuidas samm välja tuli?

Kindlasti parem kui kunagi enne. Kaitseliidul oli ilmselt vähe treeningut.

•• Kaitseliidule siis väike näpuviibutus?

Ei. Nad on ju tsiviilisikud. See on loomulik.

•• Kes olid kõige paremad?

Kuperjanovlased olid head. Merevägi oli hea. Kõrgem sõjakool oli hea. Isegi Läänemaa kaitseliidu malev oli hea.

•• Olete õnnelik?

Rahul. Tegime head tööd.

•• Mis õnnest puudu jäi?

Õnneni on veel pikk maa. Mida kõike veel vaja oleks, kui tahaks õnneni jõuda!

•• Mis paraadi õnnest veel puudu jäi?

Ega kaitseväe juhataja saa ainult paraadiga õnnelik olla.

Kindralleitnant meenutab oma ja Eesti Vabariigi esimest taasiseseisvumise järgset paraadi 1992. aastal. Eestil polnud toona ametlikku sõjavägegi, tehnikat ei olnud üldse, kaitseliitlastel olid seljas prantslastelt kingiks saadud rohelised vormid. “Ilusad vormid olid,” kiidab Laaneots veel nüüdki. Tema enda tollane vorm on muuseumisse antud. Laaneots jõudis toona ka aasta hiljem paraadi korraldada – siis olid kaitseväe esimesed väeosad loodud.