Riigikogu uksed on valla: ükskord aastas tekib soodne võimalus riigikogu liikmete hõlmast kinni haarata ning ennast tagasi hoidmata neid küsimustega pommitada. „Te olete öelnud, et meil ei tööta arstid töötasude pärast, vaid missioonitundest, kuid miks on siis arstid missioonitundest Soome tööle läinud? Kas ma saaksin ka näiteks teie arstist tütre või abikaasa juurde vastuvõtule pelgalt missioonitundest, ilma rahata?” küsib eakas härra, külaline number 77. „Arvate, et te minu abikaasa vastuvõtule tahate? Minu abikaasa on nimelt günekoloog…” küsib peaminister Andrus Ansip rahumeeli vastu. Rahvas all saalis ja rõdul luksub naerda. Numbrite taga on ministrite jaoks anonüümsed isikud, kes võtavad nad aplausiga vastu. „Kui ma tavaliselt riigikokku saabun, ei plaksuta keegi,” naerab Ansip ja võtab istet. On südapäev, traditsiooniline valitsuse infotund riigikogu istungisaalis. Kohal on ümmarguselt sada inimest, kelle küsimustele vastavad peaminister, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ministrid näivad heas meeleolus olevat. Enamik küsimusi on suunatud Ansipile: millal hakatakse naisi võrdselt kohtlema? Kas te saate öösel rahulikult magada, kui Reformierakonna toetus iga päevaga väheneb? Miks arstid Eestist lahkuvad? Miks ma oma maatükki tagasi ei saa? Miks Eesti peab kreeklastele ja Iirimaale raha andma, kui niikuinii see raha kunagi tagasi ei tule? (viimase küsimuse peale plaksutatakse). Ansip jääb igas oma vastuses üdini elujaatavaks – olen kindel, et soolise võrdõiguslikkusega on kõik korras; möödunud kuul oli Reformierakonna toetus protsendi võrra kõrgem kui valimiste ajal – sellise tulemusega peab väga rahul olema; ei saa teha järeldusi, et arstide hulk on kahanenud, ju on rahva soov eriarsti juurde pääsemiseks suurenenud; te ei saa oma maatükki tagasi, sest teie olete eksinud ja kohtul on õigus, vajaduse korral pöörduge Euroopa kohtusse!