Lapsepõlvesündmused on süvendanud Karl Karlepi ajaloohuvi. Aldo Luud

Teise maailmasõja puhkemise aastal sündinud Karl Karlep pidi kümneaastase poisina end vanematega punavõimu eest metsas varjama. Tabamise õuduse üle elanud Karlep asus hiljem õppima Moskva ülikooli, sai temast üks eripedagoogika õpetusele alusepanijaid Tartu ülikoolis.

„Võib öelda, et ma olin omamoodi lapsmetsavend. See on säilitanud ja isegi süvendanud minu huvi ajaloo, ja eriti nn ajaloo ümberkirjutamise vastu,” sõnab Karlep. „Need asjad huvitasid mind juba lapsena ja nüüd ehk rohkemgi, sest nüüd võiks ju olla võimalik rohkem teada saada. Ma olen ka mõneti vastuolulises olukorras. Kuigi Nõukogude võimu käes kannatanud, õppisin ma ometigi Moskva ülikooli aspirantuuris, sest minu eriala ei olnud toona võimalik Eestis õppida. Need kogemused aga on tekitanud minus omamoodi kolmetasandilise suhtumise idanaabrisse.”

Need tasandid on kultuur, inimesed ja võim. „Ma austan sealset teadust ja kultuuri. Ma räägin tõsisest teadusest. Sealset võimu ma ei usalda, ei usaldanud siis ega usalda praegu. Inimesi on seal nii- ja naasuguseid, nagu igal pool. Mul on vahel kahju, et kuuleme Eestis küll palju jutte sealse võimu kohta, ent ei tea midagi Venemaa teadusest. Võimujutud on huvitavad, kuid paraku on need enamjaolt samad lood. Eks me enam-vähem teame juba, kuidas seal asjad on. Oleks hea, kui me suudaks vaadata Venemaal toimuvat just nimelt mitmel tasandil. Sest Venemaa on suur maa ja mitte kõik temaga seonduv pole automaatselt halb.”

Karlep usub, et Eestis on seni liiga vähe räägitud Nõukogude korra ajal toimunust. Kõik teavad, et punavõimu aeg oli keeruline ja raske, ent kuidas inimesed selle all täpselt kannatasid, ei ole siiski selgelt välja toodud.

Vaja oskust kriitiliselt läheneda

„Siin on uurijatel ja ajakirjandusel veel palju ära teha,” tõdeb emeriitprofessor. „Rahva jaoks võiks ehk olla huvitav kasutada rohkem võrdlevaid tabeleid. Kas või kahe vanglarežiimi võrdlus. Et palju mingi võimu all inimesi hukkus. Kui palju oli laagrites ja mis neist sai. Ega rahvas neid arve tea. Arvatakse, et Saksa võimu all sai hukka 9000 inimest, aga kui palju Vene võimu all? Ma polegi selliseid võrdlevaid andmeid leidnud.”

Karl Karlep kuulub põlvkonda, kes tellib harjumusest suuremaid päevalehti ja lisaks veel erialasest huvist ka Õpetajate Lehte.

„Ajakirjandus võiks muidugi meie elu vahel põhjalikumalt käsitleda, suunata ja kirjeldada mingeid protsesse järjepidevamalt. Kindlasti käib see haridusküsimuste kohta, sest see on probleemne valdkond ja mõjutab meie elu väga oluliselt. See on teema, mis ei peaks kellelegi ükskõik olema,” nendib Karlep. „Ent on ka selge, et keegi meist ei jõua absoluutselt kõiges üdini minna ja ega ajaleheski kõige jaoks ruumi jätku. Minu jaoks on ajaleht nii meelelahutaja kui ka infovahendaja ja ma olen sellega rahul. Ent igal inimesel peaks olema oskus infole kriitiliselt läheneda, sest ei ole võimalik kõike usaldada. Asju tuleb hoolikalt kontrollida, kuulata teisi arvamusi ja teadmisi. See käib nii lehtede kui ka lehelugejate kohta.”