Koos advokaat Marika Oksaarega perekond Mõisat esindanud vandeadvokaat Carri Ginter selgitas, et tänavu 20. aprillil sai Mõisate pere kirja: „Õnnitlen Teid Teelahkme lasteaeda koha saamise puhul.” Vanemad kutsuti koosolekule ja laps lasteaeda, kus talle anti voodi, kapp ja rätik. Sügiseks laps kohta siiski ei saanud.

„Vald väidab, et lapsed saavad tegelikult koha alates 31. augustist ja varasemad kinnitused ei loe midagi. Küsimusele, millisel alusel lapsed siis 15. augustist lasteaeda kutsutakse, jäi kohtus kahjuks kuulmata,” sõnas Ginter. „Ühel hetkel jäi mulje, et valla esindaja vaidlustab isegi selle, kas meie esitatud fotod on üldse tehtud samas lasteaias.”

Harku vallavanem Kaupo Rätsepp sai kohtuasja peale vaid õlgu kehitada: midagi ei ole teha, alla kolmeaastastele ei ole lihtsalt vallas lasteaiakohti pakkuda. Seadus kohustab kohti andma, aga sellega nõuab riik vallavanema arvates omavalitsustelt võimatut.

Võimatu kohustust täita

„Oleme ehitanud neli lasteaeda, aga mida riik on teinud, et me saaks oma kohustust täita? Uut lasteaeda ehitada ei saa, sest riik ütleb, et meie laenukohustuste limiit on täis,” kinnitas ta. „Arvud näitavad, et kahe aasta pärast on lapsi juba nii palju vähem, et suudame kohta pakkuda ka alla kolmeaastastele lastele. Praegu aga ei ole meil lihtsalt võimalik kohti anda.”

Mis saab siis, kui vald selle vaidluse kaotab, ei osanud Rätsepp ennustada. Kuid ta on kindel, et kui kohus sunnib ühele lapsele kuidagi lasteaiakoha andma, tuleb kohe veel hulk inimesi, kes samamoodi oma lapsele kohta tahavad.

Ginterit rahapuuduse jutt ei rahulda, sest oma raha jagamise üle otsustab suurelt jaolt vald ise ja kui lasteaiakohtade asemel ehitatakse ringteid või remonditakse valla hooneid, ei ole see advokaadi sõnul paratamatus, vaid valik. „Mingil hetkel tuleb siiski panna retoorikale punkt ja hakata nõudma lasteaiakohtade tagamist. Kui vald otsustab maju mitte ehitada või mitme maja asemel ehitada ühe luksusliku, ei tohiks see lapsevanemaid kahjustada. Sellisel juhul jääb vallal võimalus täies ulatuses kompenseerida eralasteaedade arved,” leidis Ginter. Mõisa ja Harku valla kohtuasja järgmine istung toimub 23. jaanuaril.

Jüri Mõisa otsus kohtusse pöörduda pole siiski pretsedent. Üks kohtukogemus on ka Pärnu linnal. Nimelt oli Pärnul möödunud sügisel ühe lapsevanemaga kokkulepe, et tema laps saab jaanuaris lasteaiakoha. Lapsevanem kaebas aga linna enne seda kohtusse, linn maksis kohtukulud ja lapsevanem sai oma lapsele ajutise koha.

Kui palju lasteaiakohti üle Eesti puudu on, selle kohta puudub info nii haridus- ja teadusministeeriumil kui ka riigikogul. Põhjus on selles, et lasteaiad on munitsipaalasutused ja oma piirkonnas toimuva kohta on ülevaade kohalikel omavalitustel. Neid on teadupärast 226.

Eesti Päevaleht uuris kolmelt suuremalt omavalitsuselt, milline on nende hetkeseis. Nagu võis eeldada, on kohti vähem kui soovijaid ja paljuski põhjendavad omavalitsused lasteaiakohtade vähesust ühtmoodi: raha ei ole ja juurde võtta seda ka pole.

Nii Tallinn kui ka Tartu on püüdnud lastele kindlustada lasteaiakoha alates kolmandast eluaastast. „Suur probleem on aga just väiksemate, 1,5–3-aastaste osas ning selles vanuses lapsi on hetkel järjekorras 700,” nentis Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave.

Tallinnas teadlik defitsiit

Tallinn seevastu on kuni kolmeaastaste laste lasteaiakohtade puhul püüdnud teadlikult mõistlikku defitsiiti hoida. „Selles grupis on kõige rohkem liikumist ja ebakindlust. Kui laps sünnib, pannakse ta järjekorda, ning kui laps saab 1,5-aastaseks, siis teatatakse, et hoian teda ikka veel aasta kodus. Nii et umbes 1500-l alla kolmeaastasel lapsel pole Tallinnas lasteaiakohta,” ütles Tallinna haridusameti juht Andres Pajula.

Suhteliselt heas seisus on Pärnu linn, kus on tänavu avatud juba kaks sõimerühma, peale selle avatakse peagi üks väike maja, kus on kaks lasteaiarühma. „Sellega saame põhimõtteliselt ühele poole kogu järjekorraga,” ütles Pärnu haridus- ja kultuuriosakonna alushariduse peaspetsialist Marga Napp.

Kuni kolmeaastaste laste lasteaiakoha järjekorras on Pärnus praegu 53 last. Neile lisanduvad lapsed, kellel on ajutine koht, mis tähendab, et nad tahavad saada kodule lähemat lasteaiakohta. Peale selle veel lapsed, kelle vanemad soovivad konkreetset lasteaeda ega ole nõus ajutise kohaga.

Sarnaselt Harku vallavanemaga leidis ka Riho Raave, et seadus küll kohustab valla- või linnavalitsust lasteaiakohti looma, kuid omavalitsustel puudub nende kohustuste täitmiseks rahaline kate. Raave viitas, et omavalitsuse tulubaasi on kogu aeg kärbitud ja järjest antud uusi kohustusi, sealhulgas õpetajate palga tõstmine, mida haridusministeerium tahab praegu läbi suruda – raha antakse küll natukene juurde, kuid öeldakse, et palka tuleb rohkem välja maksta.

„Ja nii ongi, et paljudel omavalitsustel pole praeguse tulubaasi juures lasteaiakohtade kohustuse täitmiseks reaalseid võimalusi. Mind huvitaks väga, et kui kohtulahend tuleb, siis kas see on ainult omavalitsuste suunas või ka riigi suunas, kellest omavalitsuste tulubaas suures osas sõltub. Kui omavalitsused on küsinud riigieelarvest lasteaiakohtade loomiseks raha juurde, siis on öeldud, et seda ei tule,” nentis Raave, viidates iga-aastastele eelarveläbirääkimistele.

Raave mainis kunagist programmi „Igale lapsele lasteaiakoht”, mida ta ise haridusministeeriumis töötades koordineeris. Kuid siis tuli masu peale ja algatus lõppes. „Kui see programm oleks jätkunud, poleks me täna ehk sellises olukorras,” nentis Raave. Ühtlasi avaldas ta lootust, et Jüri Mõisa kohtuasi liigutab ehk midagi, kuid mitte ainult omavalitsuste, vaid ka riigi poolt.

„Riik ütleb, et vaadake oma prioriteedid ümber. Aga kuidas? Tallinna puhul võib muidugi norida, et kas seda televisiooni on vaja. Teistes linnades aga pole ju televisiooni ja raha uute lasteaiakohtade loomiseks ikka ei jagu. Seda läheb tänavatesse, aga Tartu puhul näiteks ka sildadesse,” viitas Raave.

Kohapuudus on ajutine

Andres Pajula sõnul on teine küsimus, kuivõrd mõistlik on omavalitsusel luua puuduolevad kohad, sest see on raha betooni panemine. Pajula rõhutas, et kuni 2017. aastani Tallinna lasteaiakohtade vajadus suureneb, kuid pärast seda jälle väheneb. „Kui ehitada selleks uued lasteaiad, siis peale 2017. aastat tuleb need jälle sulgeda ning see oleks ebamõistlik,” nentis Pajula.

Seetõttu otsitakse Tallinnas alternatiive, kuidas ajutist kohtade puudust leevendada. „Üks võimalus on kasutada moodullasteaeda ehk nn ajutisi lahendusi, teise küljena toetame eralastehoidu ja eralasteaedu,” selgitas Pajula.

Pajula kinnitusel on Jüri Mõisa kohtusse pöördumine lapsevanema seisukohast igati õige ja ta toetab seda. „Nüüd tulebki seisukoht võtta, kas vale on seadus või pole selle täitmine päris korrektne. Kui me ütleme, et iga laps on oodatud, siis me võiksime teda ka reaalsuses oodata – kohalikud omavalitsused ja riik peaksid tegema kõik selleks, et lisaks laste suuremale sündimusele oleks lastele tagatud ka kõik elus järgnevad asjad.”

Pajula tuletas meelde paari aasta tagust juhtumit, kus Tallinn kindlustas lastele kohad rühmade suurema täitmisega, aga sotsiaalminister Hanno Pevkur sekkus ja muutis tervisekaitse määrust. „Selles kontekstis, et Tallinn ei täidaks eesmärki tagada kõigile lastele lasteaiakoht,” leidis Pajula. „Ka uues arengukavas oleme endale üsna selgelt seadnud eesmärgi seadust täita ja võimalikult mõistlikul viisil. Aga jäika seadusetäitmist küll ei tahaks, kus peabki uued lasteaiad ehitama, valama betooni kümnete miljonite eurode ulatuses raha ning paari aasta pärast need sulgema,” ütles Pajula.



KOMMENTAAR

Helmen Kütt

riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, Viljandi sotsiaalameti endine juhataja

Olen selle probleemiga kokku puutunud nii oma endise töökoha kui ka linnade liidu kaudu. Omavalitustes üle Eesti on lasteaiakohtade probleem väga terav. Seadus annab küll kohustuse ning omavalitsused laveerivad sellega, et pakuvad osaajalist kohta ning otsivad muidugi ka võimalusi ja vahendeid kohtade n-ö juurdeehitamiseks. Väga hea hoob ja võimalus oli riiklik lasteaedade programm, kuid masu ajal võeti sellelt raha ära. Taastatud seda pole, kuigi majandus on meil Reformierakonna retoorika järgi kasvanud. Seetõttu võiksid nüüd ka inimesed sellest osa saada, kuid ei saa.

Eriti terav on lasteaiakohtade probleem just väikelaste ehk alla kolmeaastaste laste puhul. Vanemahüvitis lõpeb, vanematel on soov tööle tagasi asuda, eralasteaedu pole piisavalt tekkinud ja nende kohad on kallid. Kuna omavalitsused rahastavad ja toetavad eralasteaedades olemist erinevalt, siis tegelik olukord on täna see, et riik on andnud omavalitsusele küll kohustuse, kuid rahalisi vahendeid selleks andnud pole. Öelda, et see on iga omavalitsuse probleem ja miks nad ei taha lapsi aidata, on selles mõttes vastutustundetu, sest riik on vähendanud ka kõiki muid omavalitsusele mõeldud toetusi.



KOMMENTAAR

Allar Jõks
endine õiguskantsler ja Soraineni büroo advokaat

Seadus kohustab valda igale vähemalt pooleteiseaastasele lapsele lasteaiakoha tagama. Hagejad nõuavad vallalt seaduses sätestatud kohustuse täitmiseks sõlmitud lepingu täitmist. Omavalitsuste ignorantsust ja pidevat seadusest tulenevate kohustuste eiramist ei tohi vaikimisi aktsepteerida. Praegune vaidlus näitab ilmekalt, et inimeste üldine vaikne leplikkus on viinud selleni, kus vald sisuliselt leiab, et ta ei peagi lasteaiakohta tagama. Vald püüab lepingu mittetäitmist õigustada sellega, et ta ei täida enda seadusest tulenevaid kohustust ka teiste lastevanemate ees. Õigusriigis aga on lubamatu õigustada võrdse kohtlemise põhimõttega enda järjepidevat ebaõiget halduspraktikat. Kui vald rikub enda kohustusi teiste lapsevanemate ees ning teised lapsevanemad vallalt seaduse täitmist ei nõua, ei õigusta see vallapoolset rikkumist hagejate suhtes.

Juhul kui kohus hagi rahuldab, siis on tegemist järjekordse lahendiga, mis peaks sundima kohalikke omavalitsusi võtma tõsiselt seadusest tulenevaid kohustusi lasteaiakohtade tagamisel.

Positiivse kohtuotsuse korral kaalume sellise menetlusdokumendi põhja väljatöötamist, mis võimaldaks kõigil sarnastes asjades oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.