Foto: Siim Lõvi

Tartu ülikooli inimgeograafia doktorant Kristi Anniste kaitseb peatselt oma doktoritööd, mis on seni kõige põhjalikum ülevaade Soome tööle läinud eestlastest ja nende plaanidest. Anniste uurimusest selgub, et väljarännanuid meelitab Eestisse tagasi küll kodumaaigatsus, kuid tegelikku naasmist lükatakse sageli edasi määramata ajaks või pensionipõlveni.
Uurimus tugineb 2009. aastal tehtud küsitlusele, mis tehti tuhande Soomes elava eestlase seas. Juhuvalimi baasiks olid eestlased, kes on Soome rahvastikuregistris ja elanud või plaanivad elada üle lahe vähemalt aasta. Oma igapäevast leiba seal mustalt või hooajatööga teenivate inimeste seisukohad jäid selles uurimuses kõrvale.

End Soomes alaliselt sisse seadnud küsitletutest oli koguni 45 protsenti veendunud, et ei kavatse enam kodumaale naasta, 27 protsenti ei osanud küsimusele vastata ja 28 protsenti kinnitas kindlat soovi tagasi tulla. Tegelikult võib ka osa kodumaaihalejatest jääda Eestile kadunuks, lisas Anniste. „Soov ei väljenda seda, paljud tegelikult tagasi tulevad – sealt võib umbes kümme protsenti maha võtta. Neilt, kes tahavad tagasi tulla, me kahjuks ei küsinud, millal nad tagasi kavatsevad tulla, aga paljudel tuli tagasirände põhjustest välja, et nad tulevad tagasi pensionipõlveks,” ütles ta.
Uuring näitab selgelt, et Soome emigreerujad on noored, alles tööea alguses olevad inimesed, kelle keskmine vanus on 30 aastat. Mehi ja naisi on umbes võrdselt, kuid nende lahkumispõhjused erinevad suuresti, mis viitab mehe traditsioonilisele rollile pere toitjana või lihtsalt suurema sissetuleku teenijana. 47 protsenti küsitletud meestest nimetas peamise emigreerumispõhjusena tööd ja raha, naistel oli peamine põhjus perekond – selle tõi esile 43 protsenti. Siin näeb tendentsi, et mees läheb Soome raha teenima ja naine kolib talle järele. Tõsi, loomulikult on ka naisi, kes palga pärast Soome siirduvad: tööd ja raha nimetas peamise emigreerumispõhjusena 30 protsenti naisi.

Kõrgharidus hoiab kodus

Üle lahe kolijate seas on enim kutseharidusega inimesi – 47 protsenti. „Kutseharidusega on väga paljud ehitajad, kes lähevad Soome sellepärast, et neile makstakse rohkem palka ja nad on väga hinnatud töölised,” selgitas Anniste. Kõrgharidusega inimeste osakaal emigreerujate seas on kõigest 15 protsenti. Neist ligi kolmandik plaanib Eestisse tagasi tulla, samal ajal kui teiste haridustasemete puhul on selliseid inimesi alla viiendiku.

„Tagasirände põhiline motivaator oli see, et Eesti on kodumaa, kus on sugulased, tuttavad ja pere. Tagasirändest loobumiseks olid enamasti majanduslikud põhjused, öeldi, et tuldaks tagasi, kui oleks vastavad palgad ja elatustase,” vahendas Anniste küsitletute vastuseid. Ühe tagasipöördumise vastase argumendina toodi esile ka Eesti ebameeldivat teeninduskultuuri ja suhtumist teistesse inimestesse. „Halba teeninduskultuuri toodi väga-väga palju välja. Ja ka Eesti rahvusest vastajad tõid välja, et neile ei meeldi, kuidas siin suhtutakse venelastesse,” märkis Anniste.
Kõrgharitute kõrval soovivad Eestisse naasta pigem töötavad (27 protsenti) kui töötud inimesed (14 protsenti). Arusaadav: Soome arenenud sotsiaalhoolekandesüsteem on töötule kahtlemata parem variant kui Eestis saadav töötu- ja toimetulekutoetuse näljapajuk. Ootuspäraselt soovivad koju tagasi tulla ka need Soomes töötavad inimesed, kes teevad madalama kvalifikatsiooniga tööd, kui nende haridus eeldaks. Samal ajal näitas uurimuse kokkuvõte, et üheksa kümnest Soome rännanust on oma sealse töökohaga rahul.

Kohanemist ja üldist rahulolu eluga sihtmaal, mis iseloomustab Eestist Soome elama läinud inimesi, peetakse üheks olulisemaks tagasirändamise soovi pärssivaks teguriks. Uurimus näitas, et enamik eestlasi on oma eluga Soomes rahul, ja seega võib pidada loogiliseks, et kuigi nad peavad Eestit endiselt kodumaaks ja naaseks siia meeleldi, ei võta nad koduteed jalge alla enne, kui kunagi määramatus tulevikus, mil ka Eestis on Soomega võrdne palk ja eluolu.  
Samal ajal on nende eestlaste arv, kes üle lahe siirduvad, üha kasvanud. Kui 1991. aastal elas Soomes kokku vaid 1000 eestlase ringis, siis tunamullu kasvas aasta jooksul ametlikult Soome rännanute hulk rekordilise 3525 inimeseni. Teadmata arv mustalt töötajaid veel peale selle.

Tuleksin tagasi, kui saaksin kodumaal head palka

„Mina tahaks Eestisse tagasi küll,” ütles Soomes töötav Mirjam, kes oma õiget nime ajalehes näha ei soovi. „Aga ma pole see talent, keda kõrge palgaga meelitatakse. Mina, vaadake, olen lihtsalt pedagoogiks õppinud. Aga sellega Eestis kahte last ära ei toida. Makske mulle Eestis selline palk, et saan korteri üürida, süüa osta ja lastega teinekord kinos käia, siis kohe tulen tagasi.”
Tamperes vanurite hooldajana töötav Mirjam nimetas seal teenitavat palka heaks, töötingimusi ja töökeskkonda meeldivaks, kuid lõplikult Soome kolima ta ei kipu. „Ma olen kolmandat aastat seal ja pean ütlema, et sõpru mul seal ei ole tekkinud. Ma ei pane pahaks, soomlased on sama kinnised kui eestlased. Aga kodutunne on ikka siis, kui olen laevaga poole lahe peal Tallinna suunas,” rääkis ta.

Mul pole ühtki põhjust tagasi tulla

„Andke andeks või mõistke hukka, mul ükskõik, aga mina ei nõustu elama 600 euroga kuus,” ütles Herman Tamm. Soomes on ta leiba teeninud juba neli aastat. Tamm omandas Eestis tehnikaalast kõrgharidust, kuid see jäi buumi ajal pooleli, sest häid rahateenimisvõimalusi tundus olevat mitmeid. Esialgu teeniski ta korralikku palka ühes metalli töötlemisega tegelevas väikefirmas. Saabunud majanduslangus andis aga ettevõttele surmahoobi. Tamme viimaseks töökohaks Eestis jäi turvamehe amet. „Vaenlasele ka ei soovita. Palk on kehv, inimesed aga vaatavad nagu muidusööjat,” meenutas ta.

Soomes teeb Tamm ühes Turu firmas taas metallitöid. „Normaalne töö on. Normaalset palka saan ka. Kui Eestisse jälle tulen, siis on vahel lausa rikka tunne. Näiteks juustu ja kohvi jaksan osta,” muigas Tamm. „Ei, tegelikult võiksin iga kuu uue teleka osta, kui tahaks. Või tuttuue auto paariaastasesse liisingusse võtta. Lihtsalt hea teada, et ma võin. Inimese tunne, kui saad poes käia ja mõelda, et vot kui tahaks, siis võiks osta, mitte et ma ei osta, sest ma ei saa endale midagi lubada,” märkis ta. Tagasi tulla Tamm ei kavatse. „Pole nagu plaanis. Mis mul Eestis? Siin on ka sõpru. No vanemad… ma toon parem ema mõni kord aastas Helsingisse šoppama,” arutles ta.