See ei ole paadunud liiklusrikkujate põhjal koostatud ühendprofiil, vaid täiesti reaalne Eesti kodanik, kes kannab viimaseid päevi karistust Tartu arestimajas. Märtsi lõpus peatas politseipatrull Tammini juhitud auto Nõo vallas, mispeale ronis ta auto tagaistmele ja eitas süüd. Taas kord määras kohus Tamminile, keda viimati karistati sama teo eest mullu oktoobris, maksimumkaristuse.

Eesti Päevalehe külaskäigu ajal näib Tammin muretu ja suhtlusaldis. Kinnipeetava elu üle ta ei kurda: saab lugeda, saab trenni teha. Ainult et „päriselu” ehk ajalehed jõuavad temani ühepäevase hilinemisega. Tammin viskab isegi nalja, et ajapikku on ta siinse eluga ära harjunud. Kahju ainult, et naine ja tütar ootama peavad.

Aastast aastasse hargneb Tammini karistusregister ühetaolise mustri järgi: pärast vabadusse pääsemist möödub kuu kuni pool aastat, kuni ta uuesti autot juhtides politseile vahele jääb. Ühtelgi teisel põhjusel — ei kiiruse ületamise ega joobes juhtimise pärast — pole teda enda sõnul kinni peetud.

Mõne seiga jätab Tammin siiski mainimata. 2008. aasta jaanuaris eiras ta politsei peatumismärguannet ning põgenes, ta olekski pääsenud, kui „tähelepanelik kodanik” poleks näinud teda korrusmajade vahele varjumas. Samuti on ta põhjustanud punase tulega ristmikule sõites avarii.

Tammin põhjendab, et autokooli minemist on edasi lükanud seadus, mis ei luba juhilube taotleda varem, kui viimasest liiklusrikkumisest on möödunud aasta. Otepää kandis asuvast kodust Tartusse tööle jõudmiseks ta teist varianti ei näe. „Mis ma siis teen, sõidan bussiga või? Mulle meeldib autoga sõita,” sõnab Tammin ning kirjeldab Eesti seadusandlust lumepalliefektina, kus piirangud sünnitavad üha uusi rikkumisi.