Natali Kalaus (47) on juba 31 aastat raske haigusega liikumatult voodis. Piimaklaasi ta ise suule tõsta ei suuda, aga ergas vaim lubab tal tõlgi ja pedagoogina endale leiba teenida.

"Teen iga päev tööd nagu tervedki. Samas – kui terve inimene saab nina sügada ja juukseid kammida tasuta, siis mina pean selle eest maksma, " räägib Kalaus. Isegi tableti paneb hooldusõde talle otse suhu, sest liigestepõletikku põdev naine ise seda haarata ei suuda. Haigus ei sega aga peaga töötamast. Kalause süles on terve pinu pabereid ja iga sõrme vahel pastapliiats. Rinnal olev tilluke pult võimaldab õpilastele uksi avada ja välismaailmaga telefonisidet pidada.

"Päeva jooksul tuleb ikka kõvasti sagimist ette," räägib Kalaus. Enamiku ajast õpetab juristiharidusega Kalaus venelastele eesti keelt, õpib, kirjutab ja tõlgib. "Minu maiuspala on ilukirjandus. Olen vene keelde tõlkinud Gailitit, Metsanurka, Adamsit, Lutsu, Maasikut, viimati Saaberi novelli." Iga autori puhul on tulnud mõni õige sõna pähe öises unenäos. Oma esimesed tõlketööd tegi Kalaus juba 10-aastaselt, kui pani eesti keelde ministeeriumist tulevaid dokumente.

Kalausel pole ainsatki õpilast, kes oleks eesti keele eksamil läbi põrunud.

"Olen õpetanud ka invaliididele, kellega tavalistel kursustel ei osatud midagi peale hakata. Mul on siin kõrvuti eesti keelt õppinud pime ja kurt, kes tänaseks saavad suhtlemisega juba kenasti hakkama."

Kõigile oma õpilastele soovitab Kalaus vigu mitte karta, vaid neid parandada. Isegi Eesti kodakondsuse taotlemise ankeet kubiseb vigadest. Silmade värvi asemel küsitakse seal "hääle värvi". Ühe vastusvariandina sellele kummalisele pärimisele on pakutud "hallipäised silmad". Kalaus näitab oma õpilase täidetud ankeeti. Lahtrisse "kodakondsus" on venelanna kirjutanud "ei ole", ametnik on selle aga maha kriipsutanud ja kirjutanud asemele "undefined". "See sõna on ka sisu poolest sobimatu," soovitab Kalaus ninatarkadel mitte üle oma varju hüpata.

Eesti keele eksam on mitme Kalause õpilaste jaoks olnud psühholoogiline katsumus: "Ühele mu õpilasele heideti ette liiga aeglast kõnelemist. Selliste pretensioonidega peaks aga minu arvates pöörduma Looja poole. Teiselt küsiti, mitu volti on eesti rahvariideseelikul. Ilmselt peeti silmas undrukut. Õige vastus peaks vist olema: nii palju kui talje lubab. Naljasoont pole aga igaühele loodusest antud. Minust ei saa ju ka kunagi tantsijat ja kes võiks mulle seda pahaks panna?"

Natali Kalaus teab, et ainuüksi tema hääle kuulmine ajab paljudel ametnikel kananaha ihule. "Telefoniarved on lihtsalt kohutavad," tunnistab ta. Põnevuse ja adrenaliinirikaste elamuste eest võlgneb Kalaus omakorda tänu ratastoolis invaliide ignoreerivatele asjameestele. "Suvel oli juhus, kus sörkisime koos hooldajaga kesklinnas busside ja sõiduautode vahel, sest kõnnitee äärekivi ületada polnud võimalik. Lõpuks parkisin ratastooli teeserva, kus oli ära märgitud parkimiskoht," püüab ta eluga riskimist huumoriga võtta.

Varsti ootab samasugune seiklus kõiki raskeid haigeid, kes riigilt toetusraha tahavad. Hooldusõde tõi Kalausele kirja, et kõigil invaliididel tuleb kiiremas korras minna arstide ette uuesti oma haigust tõestama. Kuidas tarvilikud tõendid ametniku lauale jõuavad, jääb haige enese mureks. "Oma puudega eputamine teeb haiget ja alandab. Pealegi, kas nad võtavad mul nüüd raha vähemaks, et ma ise veidi elatist suudan teenida?" ei anna rahutud mõtted Kalausele asu.