Lilli Promet 1922–2007
Kuigi Promet debüteeris iseseisva raamatuga alles 1950-ndate lõpus, kuulub ta sellesse kirjanike põlvkonda, mis alustas tegevust Teise maailmasõja ajal ja järel. Sellesse aega kuulusid Juhan Smuul, Debora Vaarandi, Ralf Parve, Paul Kuusberg jt.
Evakueerununa sõja ajal Nõukogude Liidu tagalasse, töötas Promet muuhulgas 1943. aastal blokeeritud Leningradis eestikeelsete raadiosaadete toimetuses, kus alustas juba ilukirjanduslike katsetustega. Trükidebüüdiks oli 1944. aastal Leningradis ajalehes Tasuja ilmunud luuletus. Ka Nõukogude Eestis jäi Prometi põhitegevuseks esialgu veel ajakirjanikutöö, mille käigus ta avaldas vesteid, olukirjeldusi, reportaaÏe, jutustusi ja arvustusi.
Järsemat pöörangut kirjandusliku tegevuse poole märgib Prometi eluloos aasta 1958, mil temalt ilmusid novellikogu “Ainult puhtast armastusest”, jutustuste valimik “Püha kunsti jüngrid” ja reisiraamat “3 x pakitud kohver” – viimane kirjutatud koos abikaasa Ralf Parvega. Promet ongi olnud eelkõige proosakirjanik. Ta olulisemateks teosteks võiks pidada nt romaane “Meesteta küla” (1962) ja “Primavera” (1971) ning lühiproosakogusid “Roosa kübar” (1961) ja “Lamav tiiger” (1964). Samas aga on Promet tulemuslikult kätt proovinud pea kõigis kirjanduse liikides ja Ïanrides: luule, näitekirjandus, lastekirjandus, reisikirjandus, päevik...
Taasiseseisvunud Eestis elas Promet tagasitõmbunult, sekkumata märgatavalt kirjandusüldsuse tegemistesse – nagu sai siis olema paljude Nõukogude aja suurte kirjanike tavaline eluviis.
Tõeline daam
Aga 2002. aasta veebruaris oli Prometi 80. sünnipäev ja Eesti Päevalehe kirjanduslisas Arkaadia ilmus sel puhul pikem südamlik lugu Margit Adorfilt. “Nõmmel, kirjaniku kodus, võtavad Lilli Promet ja Ralf Parve meid lahkesti vastu. Promet on fotograafi nähes elevil: “Oh, oleksin ma seda teadnud, et pilti tullakse tegema! Ma oleksin ennast sättinud!”
Lilli Promet on edev naine. Väga viisakas seejuures, daamilikult koketne. Ta arvab, et see juubel oleks võinud ka väiksem olla. Kui küsin, kas ta on siiamaani rahul kõigega, mida oma elus teinud, poetab ta lakooniliselt: “Oma võimete piires.” Ta ei kahetse midagi. “Iga asja, mida ma teen, teen ma niikaua, kuni olen sellega absoluutselt rahul! Lugeja võib otsustada, mis talle meeldib ja mis mitte.”
