Mõned neist püüavad prussakaid ja hiiri. Mõned jalutavad mööda lage. Mõned jälle jooksevad nii kiiresti, et võtavad inimese võhmale. Nad on sisalikud. Pisikesed saurused. Armsad koduloomad.

Arvutifirma Tigma direktor Ott Köstner tööd tavaliselt koju ei vii. Ta toob mõnikord kodu tööle. Sekretäri selja taga akvaariumis sibab liiva sees ringi salapärane laiguline olend. Pisut tanki meenutav. See on üks firmajuhi koduloomadest.

"Ega neil pole siit kusagile minna," ütleb Köstner neoonrohelist iguaani diivanile sättides. Lähema poole tunni jooksul aga näitab see rahulik olend, et minna on tal siiski nii mõnessegi kohta. Kõigepealt hüppab ta sülle ajakirjanikule, siis sööstab fotoobjektiivi poole ja lõpuks lendab peremehe õlalt ribikardinale kõlkuma, uudistades akna taga paistvat külma sügisilma. Need trikid esitanud, kaob sohva alla.

Joogist lugu ei pea

"Iguaanil tuleb tihti küüsi lõigata," räägib Köstner, kui poolemeetrine sisalik on küüned mitu korda riietesse ja ihusse surunud. "Söögiga on ka vahel keeruline, neil on ju kõigil erinevad maitsed. Juua aga kõrbeloomad ei taha." Pisike geko on puhtalt putuktoiduline. Iguaan maiustab rohkem taimedega. Agaam pistab mõlemat.

"Ainult taimetoit neid ei rahulda, panen ikka loomset ka menüüsse," räägib Köstner, kui sisalikud õlal rivisse võtavad. "Muna tuleb anda, et loomakesed kasvaksid. Valku tahavad, lehtedest seda ju ei saa."

"Putuktoidulistele saab talvel poest vastavat toitu osta," ei tee Ott Köstner toiduhankimisest probleemi. Mõnikord on lastud viisakamad sisalikud metsa alla toitu otsima. Seda muidugi südasuvel, sest alla 30 =C6C tundub kõrbe- ja troopikaloomadele juba viluvõitu. Toas elavad nad lambi all.

Sisalikega läbisaamine on Ott Köstneril veres. Poisipõlves tutvus ta lähemalt Eesti loodusliku sisalikuga, võttes ühe sellise kostile. Praegu on ta peremees tervele sisalikuperekonnale.

"Nad ei ole üldse rumalad," tunnistab sisalikusõber. "Tunnevad peremehe ilusti ära. Neile saab isegi käsklusi õpetada," ütleb ta kontoris laiali ronivaid loomi karjatades.

"Nad on kõik erineva iseloomuga," avab Köstner sõprade roomajate hingeelu. "Agaam on eriti inimsõbralik. Iguaanid aga tahavad olla sellised isepäisemad: kui tahab kuhugi hüpata, siis hüppab ka. Ameeriklased räägivad, et mõnikord isegi natuke kurjad. Gekod on aga ööloomad, päeval magavad."

Koerast paremad

Sisalikud on mitmes mõttes etemad koertest, kassidest või madudest. Nad ei ole mürgised, inimesi ei ründa, päevas regulaarselt süüa ei taha. Seega ei ahelda nad peremeest jalutuskäikudega või mitu korda päevas söötmistega kodu külge. Kuid üle nädala sisalikke söötmata ei soovitata hoida. Siis jääb kasv kinni.

"Koerad ja kassid sisalikke ei salli, kui neid just õpetatud pole. Nad on ikkagi murdjad. Papagoid aga on sisalikega sõbrad. Kodus hiilivad nad ligi ja uudistavad neid hea meelega."

Sisalik, kes firmas elab, on alati hästi toidetud. Peremees ei karda, et tema lemmik ühel päeval lõhki söödetaks: "Ta lihtsalt ei söö, kui rohkem pole vaja. Nad on hoopis teistsuguse käitumisega, kui inimesele lähemal asuvad koduloomad: imetajad peavad kehatemperatuuri hoidmiseks pidevalt ringi sibama, sisalik võib pärast söömist liikumatult vedeleda tunde. Tal pole lihtsalt vaja midagi muud teha. Paari päeva pärast sööb uuesti."

Kuigi erineva suurusega sisalikud saavad üksteisega kenasti läbi, ei saanud peremees neile boamadu seltsiks tuua. õnneks vahetas loomakaupmees mao iguaani vastu.

Kasvavad nahast välja

Iguaan on hea ujuja. "Kuhugi järve äärde ma teda rahuliku südamega jalutama ei laseks, siis olen tast ilma," nendib Tigma direktor. Sisalikukasvatajad vahetavad pidevalt teadmisi interneti uudistegruppides, siiani pole aga välja uuritud, kui vanaks nad elavad. Nad on nagu kilpkonnad: surevad ainult ebaloomulikku surma või haigustesse.

Saurusepoja ostmine käib lihtsalt. Tuleb pöörduda loomakaupmehe poole vastava sooviga. Loomulikult ei võeta looma sealsamas poes kohe riiulilt, vaid tellitakse. Keskmine sisalik maksab umbes 3000 krooni.

Sisalikud on loomad, kes ise kasvavad, sarvplaatidest nahk aga ei kasva. See visatakse kitsaks jäädes lihtsalt seljast ära. "Gekod muutuvad paari päeva jooksul halliks ja loiuks, siis aga tõmbavad vana naha nagu kindad ära ja pistavad nahka. Inimese nahk läheb vananedes koledaks, sisalikul aga on ka kõrges eas mitte vanem kui ühekuune nahk seljas," kadestab Köstner koduseid roomajaid.

Jahimehed

Agaamile meeldib õla peal istuda. õlg on soe, sinna võib pisike loomake lausa magama jääda.

"Maiuspalad on neil sellised," võtab Köstner välja kruusi kollaste vaglakestega. "Tal on kombeks vaikselt ligi hiilida ja järsku limpsata," kirjeldab peremees. "Suvel püüdis isegi mesilase kinni. Eestis polegi nii suuri putukaid, millega nad hakkama ei saaks. Tais näiteks kasvatatakse gekosid hotellides kui jahiloomi: et nad hävitaks prussakaid ja muid satikaid."

Iguaan on kiire jooksja. "Kui ta rannas lahti lasta, siis annab ikka järele kihutada," teab Köstner. "Kuid nad pole pikamaajooksjad. Väsivad ruttu."

Asi, mida sisalike peal katsetada ei tohi, on sabast sikutamine. Kuigi ka kass ja koer ei rõõmusta sellise kiusamise peale, on sisalikuga lugu kurvem: saba jääb lihtsalt sikutaja pihku.

"Ahviga on kõige kergem suhelda. Sisalikuga kõige raskem. Kuid see ongi huvitavam, et neid on keerulisem mõista," mõtiskleb sisalikupidaja.

KAIDO EINAMA