Loomauurijad hakkavad kadunud euroopa naaritsaid uuesti otsima
Mullu oktoobris murdis Järvamaal Järva-Jaani alevikus ühe majapidamise koer kärplase, kes osutus lähemal uurimisel üllatuslikult euroopa naaritsaks – loomaks, kes arvati juba 1990. aastate keskel meie loodusest välja surnute sekka. Kuna murtud naaritsa päritolu (kas tegu oli tehiskeskkonnas sirgunud või hoopis looduslikku päritolu elukaga) painab meie loomaauurijaid senini, lähevad sügise eel lahti spetsiaalsed kontrollpüügid.
Euroopa naaritsate Hiiumaale taasasustamise projekti vedav Tiit Maran ütles, et naaritsate eluspüügiks on keskkonnaametilt luba kätte saadud ning kastlõksudega püüki on kavas peale Järva-Jaani ümbruse korraldada ka kahes kohas Lõuna-Eestis, kust on saadud viiteid, et seal võib olla euroopa naaritsaid.
Kõik versioonid kahtlased
Maran viitas, et kui lõksud saab augustis välja panna, peaks septembris saama juba mingeid järeldusi tegema hakata. Looduslikku päritolu naaritsa tabamist pidas ta ülimalt ebatõenäoliseks, aga kui kuskil peaks see siiski juhtuma, oleks tegemist sensatsioonilise sündmusega.
Selle kohta, kuidas sai Järva-Jaanis kanu murda loom, keda peaks vabas looduses olema võimalik kohata vaid Hiiumaal, on välja pakutud mitu hüpoteesi. Ühe versiooni järgi võis naarits olla pärit mõnest Venemaa või mingi ime läbi Eestis säilinud seniteadmata looduslikust jäänukasurkonnast. Samuti võis tegemist olla Tallinna loomaaia tehisasurkonnast pärit loomaga, kes vanuse, geneetilise tausta või käitumisomaduste tõttu Hiiumaale asustamiseks ei sobinud ja lasti seetõttu mandril lahti.
Kõigi nende laual olevate versioonide paikapidavust peetakse aga ülimalt ebatõenäoliseks. Näiteks Venemaal pole piiri lähialadel, kust naarits võiks Eestisse tulla, elujõulisi asurkondi enam teada ja kahtlaseks peetakse ka jäänukasurkondade olemasolu.
Bioloogilise loogika järgi peaks ka naaritsa kohalik päritolu kahtlane olema. „Naaritsa eluiga looduses on harva üle nelja aasta ning nende looduslik suremus küünib 30–40 protsendini. Seetõttu on bioloogiliselt väga raske mõista, kuidas saaks naaritsa väikesearvuline jäänukasurkond Eestis pikaajaliselt püsida,” osutas Maran. Suure loodusliku euroopa naaritsa asurkonna olemasolu on aga küsitav, sest seni kütitud väikekiskjatest karusloomad on olnud kas tuhkrud või ameerika naaritsad. Ühtlasi peetakse väheusutavaks, et enamasti madala sigimisvõime tõttu tehisasurkonnas sobimatuks osutunud isendid oleks pärast loodusesse laskmist suutnud seal uue iseseisva püsiasurkonna luua.
