„2007.–2010. aastani toimunud afgaanide läbiränne oli meil üks suuremaid. Ise suutsime tuvastada ja kinni pidada 154 inimest, aga menetluse põhjal küündis see arv peaaegu 300-ni, sest partnerid andsid teada, kes on sihtriikidesse kohale jõudnud,” sõnas Tikk.

Kõik algab inimlikust soovist inimväärse elu järele. Soovist süüa kõht täis, tunda end turvaliselt, magada katuse all. See ajab inimesed liikvele nii sõdade jalust kui ka lihtsalt vaestest riikidest. Sinna, kus on nõudlus, tuleb ka teenus. Nii võibki juhtuda, et vietnamlane, afgaan või mõne muu vaese riigi elanik kohtub inimesega, kes pakub talle: ma viin sind jõukasse riiki, kus võid teenida piisavalt raha, et elatada ennast ja oma peret. Selline suurepärane võimalus pole mõistagi tasuta. Rohkem on levinud transpordi ja piiriületuste eest tööga tasumine.

Kui kaua Euroopasse toomise eest rügada tuleb ja mis töö antakse, on „teenusepakkuja” otsustada. Ida-Euroopa, Somaalia ja Nigeeria naised sunnitakse enamasti prostituudiks. Hiinlannad pannakse vabrikutööle. „Isegi mitmetes EL-i liikmesriikides on selliseid vabrikuid avastatud,” nentis Ago Tikk. Mehed teevad samuti enamasti tootmistööd, kuid neid pannakse ka näiteks kokkadeks.