Lugeja kirjutab: streikiv pensionär
Olen oma elutegevusega välja teeninud pensioni umbes 13 teisele samasugusele, aga ma ei vaidle vastu solidaarsusprintsiibile. Sellele küsimusele, see on lausa dilemma, on tõeliselt raske vastata.
Kas on võimalik pensionäride ametiühing? Kas lubada, et võtame valged linad ümber ja läheme kõik koos vabasurma? Kas lubada, et lõikame kõik koos kõrva ära? Ja mis tähtsust sel on? Kas tuleb ühiskondlik lepitaja?
Või hoopis hüüame arstidele, et nad on ka tulevased pensionärid, lisaks andnud “Hippokratese vande”, ja neil ei sobiks meie õrna ühiskonna inflatsioonikeeret põhjendamatult suurendada?
Seoses ealiste iseärasustega on pensionäril, kokkupuuded meditsiiniga enam ja enam ja üsna raske on käia arsti juures, kes suhtub sinusse kui jahimees saaklooma ja ütleb “et lilled ei kõlba süüa”.
Mulle aga tundub, et lilled ei kõlba maksuks Tai matka või linnadžiibi eest, see ongi probleem.
Mina, pensionär, pean ju elama 3500 EEK eest kuus, ja ma olen õrnem ja nõrgem, sest olen oma panuse, tervise, juba ühiskonna ehitusse mängu pannud ja muuseas koolitanud ka seda sterikivat arsti?
Mulle tundub, et “Iirimaale” ja üldse oma kodust ära jooksnud arsti käsitletakse ka seal kui “kalkunisulekitkujat” ja varsti tekkib tema jaoks kusagil uus “iirimaa”.
Ühiskond peaks välja mõtlema mehhanismi, mis välistaks meditsiini muutumise äriks, et arst oleks ikkagi Arst, samas pole ka õige see, et inimesed, kes on teadlikult, kogu oma elu kahjustanud tervist, lakkudes viina, suitsetades ja narkootikume tarbides, täna aga appeleerivad ühiskonna solidaarsusele?
Jah, pensionäril on raske streikida, või õigemini, see, kui see ka toimuks, ei omaks mingit tähtsust.
