Füsioterapeut Mari Alvelal kulub ligi tund, et kinnitada Toomase jalgadele kõik kõnnianalüüsiks vajalikud antennid ja andurid. (Foto: Rauno Volmar)
Vau, nagu tulnukas! Väike Toomas, kelle pärisnime me privaatsuse huvides ei ütle, on antenne ja andureid tihedalt täis kleebitud. Tema tulnukaliku väljanägemine eest kandsid tund aega hoolt füsioterapeudid Mari Alvela ja Margot Pintson. Kõnnianalüüs võib viimaks alata! Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus ehk maakeeli taastusravihaigla on koht, kus piltlikult öeldes püütakse jalutud kõndima panna. Või vähemasti aidata nii palju, et nad oma eluga ise hakkama saaks. Neile aga, kes kõnnivad, mis sest, et halvasti, on suureks abiks imeline süsteem nimega kõnnilabor. Selle kaheksa miljoni kroonisest hinnast kolm ja pool kogus kokku heategev telesaade „Jõulutunnel” aastal 2008. Mis on kogutust saanud? Oh jalakesed, jalakesed, liikuge ometigi. Siin on nähtud nii sisse- kui ka väljapoole kõverdunud, värisevaid ja tudisevaid, risti-rästi samme seadvaid jalgu. Kõndimine, millest iga üksikasi arvutisse salvestatakse, on kuueaastasele tulnuka välimuse saanud Toomasele raske töö. Astuda tuleb nimelt täpselt mööda põrandale maalitud rada. Astuda tuleb väga tavaliselt, mitte liiga palju pingutades, aga kindlasti vajalikke kohti põrandal jalaga tabades. Toomase kehale kleebitud andurid teevad oma tähtsat tööd. Lähetavad lups ja lups signaale seinal olevatesse kaameratesse. Tulemina salvestuvad arvutisse aina uued graafikujadad ja videod. Analüüsida saab iga Toomase lihasgrupi tööd, iga luu liikumist. Mari ja Margot näitavad arvutis kõveraid, mis lainetavad kui meri haigla akna taga. Üks laine näitab Toomase parema jala liikumist, teine vasaku oma. Nende keskel voogab kolmaski, demonstreerides, milline õige liikumine peaks olema. Kui esmapilgul võib jääda mulje, et Toomase liikumisel pole häda midagi, siis lainete jadad näitavad ka kogenematule silmale probleemid kätte.
Avalehele
1 Kommentaari