Annika Laks. Foto: Rein Sikk

Maailma põhjapoolseimas linnas Longyearbyenis Teravmägedel elab praegu paikselt neli eestlast. Õnneliku juhusena said nad kõik tänu Eesti Päevalehe kohaletulekule üksteise olemasolust teada. Sündinud on ka Facebooki grupp „Eestlased Teravmägedel”, mis on kaasmaalastele Arktikas teejuhiks.

Kui Maia Mäe (27) pidi otsustama, mida ülikoolis õppida, valis ta Norra filoloogia, kuhu võetakse õppureid vastu vaid igal kolmandal aastal. See oli saatuse sõrm ja õnnelik juhus, mis tõi seejärel saarlanna teisele saarele, Teravmägedele tööle. Ta on ka varem Norras vahetusõpilasena viibinud.

„Nüüd tean, mida Arktika loodus endast kujutab. Kui ülimalt vaikne ning võimas see on. Virmalised, loomad. Mu maailmapilt on täna palju avaram,” räägib veebruarist Longyearbyenis hotelliadministraatorina töötav Mäe.

Eluaeg ta siin elada ei tahaks, ühe korra kandideeriks tagasi küll. Kasvõi sellepärast, et just Arktika lummuses on aega ja võimalust rahus mõelda, enese ja maailma suhetest selget sotti saada. Kõige rohkem tunneb Mäe puudust lilledest ja lõhnadest, mida Teravmägede looduses võib kohata vaat et harveminigi kui jääkaru. Isegi jõulukuused saabuvad mandrilt. Kord tõi üks külaline hotelliperele mandrilt kaasa isekorjatud metsalillede kimbu. Mäe on tänagi veel sellest imest rääkides õhevil.

Nauditav polaarsport

Kunagi nägi Viljandist pärit Annika Laks (24) ajalehes reklaami, kus oli naftakompanii tutvustus ja pildil puurtorn Põhjameres. See jäi kummitama. Täna õpibki ta Longyearbyeni ülikoolikeskuses UNIS just seda, kuidas projekteerida vesiehitisi. Laks, nagu pool tuhat teistki Longyearbyenis aasta jooksul tudeerivat tudengit, tuli eksootikat otsima, palju looduspraktikat saama. Siinne ülikool pakub seda rohkesti.

Aga päeval, kui ta oma päris ülikoolist, Trondheimist, diplomi kätte saab, on ta teinud veel pika sammu, et võiksime kunagi rääkidagi eesti neiu kavandatud puurtornidest kaugel meres.

Vabal ajal haarab Laks aeru, tõttab kohalikku basseini kajakipolot mängima. See on basseiniväravpall, kus liikumisvahendiks Gröönimaa inuitide leiutatud kajakid. Et Laks tuleb vestluse jooksul mitu korda kajakipolo juurde tagasi, võib aimata, et ta kaifib polaarsporti täiega. Polaarlooduses viibimisest rääkimata. Selleks hädatarvilik vintpüssist tulistamise kursus on läbitud.

Geoloogi paradiis

Meregeoloogia professor, Longyeabyeni ülikoolikeskuse geoloogiosakonna juhataja Riko Noormets (45) on maailmakodanik. Viljandist pärit, õppinud Tartus, töötanud Stockholmis, Hawaiil, Bremenis, Cambridge’is. Maandus 2008. aastal Longyearbyenisse ja leidis, et ühe geoloogi jaoks on see maailma parim paik.

Noormetsa silmad löövad särama ja käed hakkavad vehklema, kui ta aknast piiluva mäe poole vaatab. „Teravmäed on looduslik geoloogiamuuseum, geoloogi aabits, siin on kõik ajastud silmaga nähtavad, käega katsutavad!” Kui vähegi võimalik, võtab Noormets tudengid sappa ja läheb loodusesse seda aabitsat lugema.

Tema sisearhitektist abikaasa Evelin Aljas töötab kodus, kujundab kontoreid Svalbardist kaugel olevatel saartel. Et töö käib peamiselt ühe Hawaii firma heaks, ei jõuta seal daami usinust ära imestada. Nemad annavad õhtul tellimuse sisse ja hommikuks on töö valmis. Kaheteistkümnetunnine ajavahe avitab.

Noormets on kindel: niipea ta veel geoloogide paradiisist, Svalbardilt, lahkuda ei kavatse.



REKORDID

Kuus eestlast ühel päeval

Päeval, mil enamiku Svalbardi eestlastega kohtun, paneb Virumaalt pärit ja Teravmägedel ühe Norra firma tarvis elektriliine kontrolliv Endel Vorp õhtul ühes Longyearbyeni söögikoha kõrvallauas tähele üht väga Rein Siku moodi meest. Et kohtumine maailma lõpus tundub võimatu, jätab tere ütlemata. Hiljem siiski kirjutab Sikule ja saab teada, et päris Sikk oligi kõrvallauas… Seega viibis eelmisel neljapäeval Longyearbyenis korraga kuus eestlast. Võib-olla oli see kõigi aegade rekord.

Aga arv võib veel kasvada, sest ülikoolikeskuse UNIS direktor Ole Arve Misund kinnitab: „Meil nagu kõikjal Põhjamaades on kõrgharidus tasuta, Eesti noortel tasub vaid kandideerida. Ootame neid kindlasti.”