Majanduslik kindlustunne üha kahaneb ja sunnib kokkuhoiule
Eesti elanikud on majanduslangusele mõistlikult reageerinud, oma kulutused üle vaadanud ning pillamist koomale tõmmanud, lükates ka uue teleri või korteri ostu tulevikku.
“Palk pudeneb sõrmede vahelt nii ära, et ei tea, kuhu see kulus, kuigi enda arust ei ole ka lausa priisanud,” ütles veidi üle Eesti keskmise ulatuvat palka saav kolme lapse ema Piret Birk (36).
Pireti viieliikmeline pere kavatses veel sügise hakul oma korteri suurema vastu vahetada, kuid hinnad ehmatasid ära ning nüüdseks on laenukoormust suurendav korterivahetus teadmata ajaks edasi lükatud. “Ka uus televiisor jääb tulevikku ning emotsionaalsed, hetke meeleolust kantud ideed, näiteks lastega koolivaheajaks Tšehhimaale sõita, on ära jäänud,” loetles Piret.
Ostetakse vähem püsikaupu
“Kui aasta tagasi sain poes 100 krooniga hakkama, siis nüüd kulub ühel poeskäigul 300 krooni ja sellest jätkub üheks päevaks,” ütles kolme lapse ema Kaja Lehtpuu (43). “Niisama ma enam poodi ei lähe – ainult konkreetseid asju ostma,” lisas ta. Tapal elav Kaja, kes pole kunagi niisama kulutada saanud, tõdes, et vahepeal oli aeg, kus võis palju kergema südamega lastele maiustusi osta.
“Inimesed hindavad situatsiooni täiesti adekvaatselt,” ütles Eesti konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing värskeid Eurobaromeetri andmeid kommenteerides. “Kui kindlustunne on vähenenud, siis piiratakse ostusid, eriti püsikaupade osas, ja seda nii rikkamate kui ka vaesemate seas,” lausus Josing. “Oleme rääkinud, et tarbija peab tunnetama majanduskeskkonna muutust ning hakkama teistmoodi käituma kui viimastel aastatel – seda ongi tarbija teinud,” kiitis majandusnäitajate uurija. Tallinnas elava ja pere peale 30 000 krooni kuus kulutada võiva Pireti sõnul kulub tal esmatarbekaupadele tavalisel poeskäigul tuhat krooni. “Aasta tagasi tähendas selline arve juba ka mõnda ekstraostu, näiteks film või midagi sellist,” lausus ta. Piret möönis, et siiski ei tea ta siiani, kui palju täpselt piim maksab, aga samal ajal on hakanud rohkem käima koduses nn keldripoes, kus pole vähem vajalike ostude ahvatlusi. “Suures poes satub korvi ka paar sukkpükse või lapsele püksikesi või mõni lisamaiustus. Keldripoes saab 300–400 krooniga hakkama.”
“Kui oktoobris oli korteriremontijate baromeeter –24, siis jaanuariks oli see juba –37,” tõi Josing arvude keeles näiteks. “Sellised asjad lükatakse praegu edasi.”
Kajagi on maja poolelioleva remondi teadmata ajaks edasi lükanud. “Aga pesumasin läks kärssama ning pidin järelmaksuga uue ostma – pesumajas käia oleks kallim ja aeganõudvam,” lausus mitmel töökohal teenitava 10 000-kroonise sissetulekuga üksi lapsi kasvatav naine.
Hinnatõusu tajuvad uuringu järgi eriti väiksema sissetulekuga inimesed. “Kui vaadata kallinevate kaupade struktuuri, siis kallinevadki sellised kaubad, mis on vaesema inimese ostukorvis olulisemad,” ütles Josing. “Odavamad toidukaubad näiteks on rohkem kallinenud kui peened singid või lõhekala, mida vaesem inimene nagunii ei ostaks.”
Rängaks nimetab Josing kulutuste suurenemist eluasemele ja seda on väga selgelt tundnud ka uuringus küsitletutega võrreldes rikkamate hulka kuuluv Pireti pere. “Meil on gaasiküte ja selle kulud on aastatagusega võrreldes kahekordistunud.” Ta ei kujuta ette, mis veel siis oleks, kui olnuks külm talv. “Meie pere püsikulud korterile ja autole koos laenu ja liisinguga on 10 000 krooni kuus,” arvutas ta.
Kaja elab vanas ahiküttega majas ega kujuta veel ette, kuidas järgmiseks talveks puuderaha kokku hoida. “Eks ikka kõhu kõrvalt – toome keldrist sügisel varutud kartuleid ja sööme rohkem neid,” arvas ta. Kaja pere jääb sissetulekult küsitletute arvestuses teise ja kolmanda grupi, 7700 või 11 900 krooni kuus teenivate perede sekka.
Kuu lõpuks näpud põhjas
“Kuu lõpuks on näpud põhjas – seda hakkasin tajuma novembris,” lausus Kaja. Ta pidas end siiski nende 50 protsendi hulka kuuluvaks, kes tulevad ots otsaga kokku. “Kui rahakotist tühjus paistma hakkab, muutun närvilisemaks,” kahetses ta.
Josingu sõnul on päris hätta jäänuid 12 protsenti. Uuringu andmeil on kasvanud nende hulk, kes kasutavad toimetulekuks varasemaid sääste. Siiski ei ole võlgu elajate hulk kasvanud – vaid kõige vaesematest, keskmiselt 4500-kroonise peresissetulekuga inimestest veidi rikkam, ligi 7700-kroonise sissetulekuga grupp on hakanud rohkem võlgu elama. “Ilmselt inimesed, kes on olnud suutelised laenu võtma, aga on võimalusi ülehinnanud,” ütles Josing.
Kui hinnatõusu kartus on aasta lõpuga võrreldes vähenenud, siis on kasvanud hirm tööpuuduse ees. Josingu sõnul ei ole plahvatuslikku tööpuudust oodata. “Turul kohanenud jätkusuutlikud ettevõtted on nõus võtma juurde kvalifitseeritud tööjõudu, kes osast mitte hakkama saavatest ettevõtetest üle jäävad,” ütles Josing.
Kommentaar
Marje Josing,
konjunktuuriinstituudi direktor
Eesti majanduse kogupilt ei räägi siiski majanduskatastroofist, kuigi kindlustunde indikaator on veebruaris võrreldes jaanuariga viie punkti võrra langenud.
Meil on olnud 1992. aastast siiani väga ilus majandus: 13 aastat pikka majandustsüklit, mille sees oli vaid lühiajaline Venemaa kriis. Eestil on läinud väga hästi, aga nüüd peame harjuma olukorraga, kui majandus struktureerub ümber ja läheb teise lainesse.
Kui räägime 2005. aastast eelmise aastani kestnud kõrgkonjunktuurist, kui oli väga kiire palkade ja käibe kasv, siis inimesed said endale rohkem lubada – kõik need puhkusereisid ja kinnisvaraostud jms. Ja miks ei pidanudki inimene õnnelik olema, kui ta reaalpalk tõusis 14–15% ja hinnatõus ei söönud seda ära. See oli ju loomulik rõõm!
Nüüd võime rahulikult mõelda, et kõige olulisem on, et inimesel on töökoht alles. Kui palk enam ei tõusegi nii palju kui viimastel aastatel, siis inimesed kujundavad oma tarbimise ümber ning saavad eluga hakkama. Kõige hullem oleks, kui töökohad hakkavad kaduma, kui ettevõtted pankrotistuvad. Sellist stsenaariumi me ette ei näe.
