Külalised on saabunud kell seitse hommikul punase päikesesõõri saatel suurele maale ja nüüd, ligi neli tundi hiljem, sõitnud hinge kinni hoides pealinna suure pangahoone 21. korrusele vaatama.

“Kus see sadam on siis, kust need laevad Soome läevad?” uurivad kuus naist, neli meest ja kaks last Tallinna linna kõrgelt. Autod ja inimesed paistavad kui mängukannid. Polegi nii hirmus suur linn?

Presidendiga kätlemine

“Natu suurem kui Manija,” ütlevad ja võrdlevad kaugemalt paistva Paljassaarega. Pikkuse poolest annab võrrelda, aga laiust Manijal nii palju polegi.

“Mia käisi...,” üritab meenutada Neeme Salme, kes aeg-ajalt räägib Eesti Raadios pehmes kihnu keeles Manija uudiseid. “Millal see suur laulupidu oli? Me käisime Kihnu kooriga seal esinemas.” See on siis selge, et Salme käis viimati Tallinnas 1969. aastal ja “siukest” talve nagu tänavune pole ta “eluaegas” näinud. Salme on sõjaaja laps.

Lepa Leida lisab, et Vene ajal käisid manijalased vahel ekskursioonil: “Sie oli ulk aega tagasi, oma kolmkümmend aastat.”

Pangamajast üle tänava asuvas hoones tatsuvad eakad memmed kolmandale korrusele eurosaadik Tunne Kelami büroosse. Kui vanad manijalased mandril Pärnumaalt kaugemale suurt ei lähe, siis noori järeltulijaid on umbes 60 elanikuga saarelt igale poole laia maailma õnne ja leiba otsima läinud. Kellel on kaks tütart Norras, kellel lapselaps Iirimaal ja Norras, kellel poeg Soomes. Selle õige leiva pärast Manijalt minema ei peaks, sest seda küpsetavad memmed ise ning sellest paremat maailmas nagunii pole.

Lossi avaras fuajees presidendikabineti ees kiirustab naeratades mööda Rootsi suursaadik Dag Hartelius. Hetkeks saavad manijalased presidendile käe pihku pista – igaüks eraldi nagu vabariigi aastapäeval Kihnu Virve suurel vastuvõtul Estonias. Ekskursioonikorraldaja, manijalase Riida Ülle nägu särab kui päike selges taevas: “Õrn lootus oli, et näeme presidenti ka. Ja õnnestuski!”

“Hea oli ta küll. Ilus. Manijas pole ühtegi nii uhket hoonet,” räägib Kibuse Jüri, kui põhjalik lossiekskursioon on läbi.

Riigikogusse jõuab saarerahvas veerandtunnise hilinemisega. Õnneks nad ei kuule valvelauamehe tõredat ütlust: ei austa parlamenti, kui hiljaks jäävad.

“Tasus ää küll,” kinnitab ka tema õde Kibuse Leida. Kell on kümme õhtul, kui paat sõidutab väsinud ekskursandid tähesäras taeva all tagasi Manijale.