Maria Mahlapuu taastab Vändras rüüstatud pühakoda

Eluaegne muusikaõpetaja puhub hinge sisse sovetiajal rüüstatud pühakojale ja juhatab sealset kirikukoori.

Kohutava raginaga langeb torn. Ragin on inimeste hinges veel suurem kui reaalsuses. Ei lange mingi tavaline torn, vaid kirikutorn. Selle kisub kunagiselt õigeusu pühakojalt traktor, tross taga. Kalender loeb eelmise sajandi viiekümnendaid. Rahvas sosistab, et kommunistide käsul kirikutorni mahakiskuja läks hiljem peast segi, lõpetas Jämejalas.

Praegu sõidab tornideta kiriku ette tõukekelku lükkav eluaegne muusikaõpetaja Maria Mahlapuu. Heidab hella pilgu kirikut väga vähe meenutavale valgele karpehitisele. Maria pensioniaja missiooniks on saanud sellest hoonest taas pidevalt toimiva kiriku tegemine, pühakoja taastamine. Uskumatu, kuidas ta sellega küll hakkama saab. Aga peab saama, veri kohustab.

Maria onu Eugen Ruusi elu lõppes Kanadas Vancouveris õigeusu preestrina, kuigi paberite järgi oli ta hoopis ehitusinsener. Paljuski tänu Eugeni tegevusele sai Vändra imepisike õigeusu kogudus tagasi kiriku, mida sovetiajal rüüstati ning kasutati viljasalve ja kinona.

Maria vanaisa Anton Ruus oli aga kiriku sulgemise eel seal preestriks. Maria isalt nõuti, et ta oma preestrist isast lahti ütleks. Kuna ei öelnud, kaotas Maria isa Vändras koolmeistrina koha. Kui oli teada, et kirikust saab viljasalv ja võimurite põlatud pere peab Vändrast lahkuma, peitis Maria kirikukooris laulnud ema hoolega kirikuvarasid. Et neidki päästa, kui kirikut päästa ei suuda. Varad on seniajani leidmata.