Eesti Päevalehe kutsel sõitis metsade taha Sillaotsale poliittundi pidama roheline Aleksei Lotman ja see kohtumine erines  kahest eelmisest Päevalehe ellu kutsutud üritusest “Poliitik külas külas” nagu öö päevast. Sillaotsal oli poliitik avasüli oodatud. Iga poliitik olnuks oodatud, kes viitsinuks pika lumise tee – Märjamaalt 20 kilomeetrit mööda külavaheteid – ette võtta.

Pikk jutt, ilusad kampsunid

Muuseumituba lõhnab värskest karaskist ning plaadi pealt tuleb linnulaulu. Ümber pika laua sätivad end ilusates kampsunites ilusad eesti inimesed. Ühtegi nn külahullu siin ei ole.

Lotman vabandab, et pole lipsus, sest käis teel Matsalust Sillaotsale välitööl. “Siin on küll meeldiv kodune õhkkond, aga suhtun täie tõsiduse ja lugupidamisega,” kinnitab ta, otsides jutu algust. See saab järgmise kahe tunni jooksul selgeks, et Lotman on üks väga tõsine mees, kes räägib pikalt ja põhjalikult.

Kandidaat palub luba lauaotsas püsti seista, et paremini kuulajaid näha, ja alustab põllumajandustoetustest. Kritiseerib PRIA-t ja põllumajandusministeeriumi ning pakub lahendusi. Ütleb, et panigi 1. jaanuarist looduskaitsja ameti Matsalus maha ja astus poliitikasse, sest pidas võimatuks olukorda, kus pidi loodust üha enam mitte ahne ärihuvi, vaid omaenda riigi ametkondade eest kaitsma. Kuulajate nägudes ei liigu ükski lihas.

Lotman läheb sama soojaga üle energia kokkuhoiu teemale. Pikalt räägib mees tuuleenergiast – see talle meeldib. Kuulajate näod on surmtõsised ja suud lukus. Üks küsib lõpuks: kui pikk on tuuliku eluiga? Lotman muidugi teab, et 30 aastat – nagu tuumajaamal.

“Ega need tuulikud nii ohutud ka pole?” küsib-nendib naismetsamees. Lotman kinnitab, et vähemalt Virtsu tuulikute juures ei ole tema surnud linde leidnud ja usub kindlalt, et linde hukkub võrreldamatult rohkem kõrghoonete, autoliikluse ja kõrgepingeliinide tõttu.

“Räägime nüüd ikka põhilisest asjast ka. Mida rohelised arvavad sellest, et nelja aasta pärast tõusevad palgad taevasse?” kostab külamehelt kelmikama tooniga küsimus. Lotman vastab, et rohelised riskivad taevamannat mitte lubada.

Jutu lõpuks palub talumees laua otsast lühikest vastust küsimusele, mis saab pronkssõdurist. Lotman hakkab ütlema, et lühidalt ei saa. Talumees pistab kiiresti vahele, et võtab küsimuse üldse tagasi.

“Mina praegu küll ei tea, keda valin. Kõik lubavad ühtemoodi. Ühel paberil maaeluga seotud lubaduste kohta on kõigil, nii sotsidel kui ka keskidel, üks ilus ümmargune jutt. Kui küsid küsimuse, räägib sorinal pool tundi. Ja läheb teemast mööda,” võtab talumees poliitjutud kokku.

Et poliitikud saaks ükskord aru, et on üks eesti rahvas, võtab keegi teine kokku oma soovi.