Mart Laar ajab Siim Kallase antud garantii jälgi
Kuna endised Eesti Panga juhtkujud hoiavad Eesti Päevalehes avaldatud kirjavahetuse kommenteerimisest kõrvale ja ka keskpanga enda uurimine ei anna tulemust, püsib siiani saladus, millist tehingut püüti 1995. aastal hiiglaslikku garantiid andes sõlmida.
Küll aga teeb keskpank nüüd kõik endast oleneva, et hämarasse loosse veidigi selgust tuua. Kui mitte teistmoodi, siis vähemalt toonast olukorda adekvaatselt hinnates, lubas nõukogu juht ja endine peaminister Mart Laar eile Eesti Päevalehele. Ta andis mõista, et tol ajal panka juhtinud Siim Kallas ja mitmed teised reformierakondlased esitlevad minevikku vildakalt.
„Olin küll garantiikirjadele allkirjade andmise ajal ametist lahkunud, kuid võin kinnitada, et mingit likviidsuskriisi 1994. aastal Eestis küll ei olnud. Olukord oli raske 1992. ja 1993. aasta vahetusel, kui uus valitsus ametisse astus ja puhkes panganduskriis. Sellest ülesaamiseks sedalaadi vahendeid me aga ei kasutanud,” kinnitas Laar.
Tõepoolest elasid pangad selleks ajaks, kui Kallas allkirjastas 100 miljoni USA dollari suuruse garantii saatekirja, juba üsna hästi. Eelnenud kaks aastat, mil käibele tuli kroon ja pankrotistus kolm suurpanka, oli finantsettevõtetele mõndagi õpetanud. Kõik kogusid likviidseid vahendeid ehk vaba raha ja väärtpabereid, mida vajaduse korral kiiresti sularahaks teha.
Sellega, et panganduse olukord 1990-ndate keskpaigas oluliselt paranes, nõustus ka Laar. Sel juhul tekib aga õigustatud küsimus, miks tahtis Kallas võõrast raha keskpanka juurde pumbata? Missioonipangana polnud tal otsest vajadust edasi laenata, põhieesmärk oli pangasüsteemi korrashoid. „Loen äärmiselt vähetõenäoliseks, et mulle järgnenud Andres Tarandi valitsus oleks paari kuuga suutnud mingi likviidsuskriisi korraldada,” vaidles Laar vastu Andrus Ansipi põhjendusele, milleks suurt laenu Eesti Pangas kavandati.
Pangad suurenesid
Tõsi küll, kasvamiseks ja investeeringute rahastamiseks vajasid pangad välisrahastust, kuna maksumaksjatel kas polnud piisavalt raha või ei soovinud nad seda pankades hoida. Hoiuste maht oli 440 miljonit krooni, mis oli kõigest viiendik Eesti toonasest sisemajanduse kogutoodangust. Võrdluseks: eelmisel aastal oli hoiuste maht 13,7 miljardit eurot ehk kolm neljandikku SKT-st.
Panga nõukogu esimehena pidas Laar väga tähtsaks välja selgitada, mis Eesti Pangas täpselt juhtus. Isegi, kui tehingut tegelikult ei toimunudki, on Laari hinnangul kummaline, et peaministrit nii mahukast plaanist ei informeeritud. „Eesti Pangas on algatatud uurimine toimunu üle. Läbi on vaadatud 20 aasta vanused arhiivid, võimaluste piires aastaaruanded aastatest 1993–1996,” selgitas Laar. Ta nentis, et seni pole ühtegi viidet nimetatud garantii kohta leitud.
Eesti Päevaleht konsulteeris pankurite ja eri aegadel keskpanga nõukokku kuulunud inimestega, kuid ühtegi mõistlikku põhjendust, milleks võidi laenu kavandada ja miks kasutati selleks kahtlase päritoluga ettevõtteid, ei osanud neist keegi nimetada. Küll aga meenutasid mitmed, et 1990-ndate alguses tulid korraga nagu maa alt välja võõramaiste nimedega õnnekütid, kes pakkusid soodsaid laene nii noorele Eesti valitsusele kui ka keskpangale. Enamasti keelduti sellest.
Arutas ka valitsus
Siim Kallase ajal panga nõukokku kuulunud Kalev Kukk meenutas, et korra oli 20 miljoni dollari suurune laen isegi vabariigi valitsuse istungi päevakorras, aga peamiselt idaminister Endel Lippmaa vastuseisu heideti see mõte kõrvale.
„Kauboikapitalism õitses,” kirjeldas üks Hansapanga asutajaid Jüri Mõis 1990-ndate algust. „Kõik mõtlesid, kuidas oma pea ruttu männi taha peitu saada, enne kui kuulid lendama hakkavad. Kogu ühiskond oli bluffi täis ja sa ei teadnud kunagi, kes sind petta üritab.”
Hansapanga kaasasutaja Olari Taal lisas, et enamasti oli aktiivsem pool investeerimishundid, kes lootsid teenida vaheltkasu. Ta pidas tõenäoliseks, et ka Michael Cunningham ja Leonid Apananski pöördusid pakkumisega Eesti Panga poole, mitte vastupidi.
Eesti Päevaleht sai eile telefonitsi kätte 1990-ndate alguses Eesti–Iisraeli relvatehingu korraldanud Leonid Apananski. Ta on pikka aega Venemaal elanud ega ole 15 aastat Eesti ajakirjandust lugenud. „Tervis on tähtsam,” vastas ta. Muu hulgas eitas Apananski mistahes koostööd Eesti Panga, Siim Kallase ja tema kolleegidega. Küll aga tunneb ta hästi garantiitehingu üht osalist, Tel Avivis elavat juristi Ran Gazitit. Tegu on Apanaski väga lähedase sõbraga, kuid ka tema seoste kohta keskpangaga ei osanud Apananski midagi kosta. „Relvatehingus esindas ta Iisraeli poolt, aga Eesti Pank polnud kuidagi relvatehinguga seotud,” mõtiskles ta.
Kuidas sai Apananski enda nimi Eesti Panga ametlikesse dokumentidesse, kui ta garantiitehingus ei osalenud? „Paarkümmend aastat hiljem on lihtne igasuguseid pabereid luua, aga see on mingi absoluutselt vale asi. Mina ei ole Eesti Pangaga elu sees mingit tegemist teinud,” ütles Apananski.
Eesti Päevaleht otsib endiselt vastuseid:
••Milline tehing pidi olema Eesti Panga antud 100 miljoni USA dollari suuruse garantii taga ehk teisisõnu, mille jaoks Eesti Pank garantii andis?
••Mis ettevõtted on või olid garantiiga seotud dokumentides nimetatud Condor Trading International ja Volga Investment Development Corporation? Kes olid nende omanikud ja millega nad tegelesid?
••Miks ei teadnud plaanitud tehingutest midagi Eesti Panga nõukogu toonased liikmed ega peaminister?
••Miks ja kuidas said pangagarantiide volitatud isikuteks kurikuulus ettevõtja Leonid Apananski, Iisraeli advokaat Ran Gazit ja Michael J. Cunningham?
••Miks ei leia Eesti Pank oma arhiivist selle kohta enam ühtegi dokumenti ega viidet?
••Kui garantiide aluseks olnud tehing ei toimunud, siis millistel asjaoludel ja kelle sekkumise tõttu see ära jäi?
••Kuidas on võimalik, et Siim Kallas ei mäleta 100 miljoni dollari suuruse pangagarantii kohta midagi?
Andke teada
••Eesti Päevaleht ootab vihjeid kõigilt lugejatelt, kes oskavad 100 miljoni dollari garantiikirjade loosse rohkem selgust tuua. Selleks palume võtta ühendust kas aadressil kristjan.pihl@epl.ee või holger.roonemaa@epl.ee.
