Mart Laidmets: ülikoolid peavad hakkama sisuliselt vastutama
Kõrgharidusreformi puhul on palju räägitud vastutusvaldkondadest ja tulemustest: mõni ülikool vastutab keele ja kultuuri säilimise eest, mõni loodusteaduste ja meditsiini eest, mõni vastutab teise kooliga kahepeale ja peab siis arvud ja kohad omavahel kokku leppima. Kas ma saan süsteemist enam-vähem õigesti aru?
Laias laastus küll. Üsna selge on ju, et meie väikses riigis on välja kujunenud see, mille eest keegi vastutab. Kui Tartu ülikoolis on universitas’e-laadselt erialad üsna laialt esindatud, siis Tallinna tehnikaülikoolis on ju peamiselt insenerialad, tehnika, tehnoloogia, millele on lisandunud viimasel ajal ka veidi sotsiaalteadusi. Tallinna ülikool on tuntud õpetajakoolituse ja kasvatusteaduste, samuti ka teatud sotsiaalteaduste ja humanitaarerialade poolest.
Aga on teatud erialad, kus on tark ilmselt veidi spetsiifilisemalt vaadata, kes siis millele keskendub. Eesti kontekstis võib meil olla kaks keskust, kus kummaski ei toimu heal tasemel õppe- ega teadustööd.
Meie mõte on paika panna, kes millegi eest vastutab. See asutus siis räägib läbi valdkonna tööandjatega ja riigi kui rahastajaga. Aga loomulikult ei keela me ära elutervet dialoogi ja nende vastutusvaldkondadega ei pane riik midagi kinni.
Kas need erialad, mis vastutusvaldkonnana kirja ei lähe, annavad ülikoolile vähem raha?
Otseselt ei ole see seotud raha juurde saamisega. Pigem on see seotud sellega, et kui me teatud eesmärkides kokku lepime ja ülikool neid ei täida, siis on võimalik rahast ilma jääda. Üks ühele see rahaga seotud ei ole.
Nii et õppekavade dubleerimise vähendamine ei ole ka ministeeriumi otsene soov. Et Tallinna ülikool lõpetaks näiteks ajakirjanike koolitamise, sest selle eest hakkab vastutama hoopiski Tartu ülikool?
Ei, nii see kindlasti ei ole. Pigem on siis vaja näiteks toodud ajakirjanduse valdkonnas läbi rääkida, mida teeb Tartu ja mida Tallinna ülikool.
Me ei sunni kedagi õppekavu lõpetama, aga nagu me kuuleme, on ülikoolid ise veendumusel, et tuleb teatud erialades ja teatud tegevustes kokku tõmmata. Meie huvi on pigem see, et kokkutõmbamine ei läheks nii hoogsaks, et miski Eestile väga vajalik ära kaoks.
Olen aru saanud, et ülikoolide üks mure on see, et neil jääb tasuliste kohtade keelamisega raha vähemaks.
Nii palju, kui ma olen tutvunud näiteks Tartu ülikooli eelarvega, siis see kasvab järgmisel aastal üle 10%. Ka kõrghariduse eelarve neil kasvab. Läbirääkimistel ütles keegi finantsjuhtidest, et kõik ülikoolid on aru saanud, et raha, mis kõrgharidusreformist juurde tuleb, on senisest erarahast suurem. Aga et selle kõige suurem mure ülikoolide vahel on see, et äkki keegi saab rohkem, kui seni on saanud.
Järgmine küsimus on muidugi see, et kuna ülikoolide autonoomia ikkagi suureneb, siis saavad nad ise otsustada, kuhu nad oma lisanduvad vahendid panevad. Meie arvestuste järgi üldiselt kõigil rahastamine kasvab.
Eesmärk on õppijate tulemuslikkust parandada?
Täpselt nii. Kui me arvestame sellega, et meil on juba langenud uute üliõpilaste arv peaaegu 2000 võrra ja kokku oli neid 16 000 ringis, siis demograafiline olukord viib selleni, et ka nende arv oleks langenud väga kiiresti, kes olnuks nõus ise maksma. Meil ei sobi seda latti ka lõputult alla lasta ainult sellel eesmärgil, et ülikoolid saaksid igalt tänavalt sisse astunult raha sisse kasseerida.
Paar kuud tagasi ütles rektorite nõukogu esimees Alar Karis, et keegi ei oska hästi ennustada, mis selle reformiga juhtuma hakkab.
Väga suur osa selle süsteemi rakendamisest on ülikoolide endi kätes. Kui nad varem tegutsesid kontoritena, mis jagasid riigi antud valemi alusel raha sisemiselt laiali ja siis kõik üritasid ülikooli kaubamärgi all endast parima anda, siis tulevikus peavad nad ise selle eest hea seisma, et vahendid jõuaksid õigesse kohta. Leping riigiga annab kindluse nii ülikoolile kui ka riigile.
