Tervist, minu nimi on Sulev Vedler, Eesti Ekspressi ajakirjanik. Kõrval on ka Joosep Tiks, Eesti Päevalehe ajakirjanik. Kõlistame teile sellises küsimuses, et kas teiega oleks võimalik kokku saada.


Kindlasti mitte täna. Mul on täna üks töö veel.

Aga millal oleks võimalik kokku saada? Näiteks homme?

Arvan, et esmaspäeval. Mul on omad asjad. Aga esmaspäeval tulen Tallinna.

Aga sellel juhul head nädalavahetust!


Aga jah, küsimused võiksite ette saata. Siis poleks jalapealt rabamisi. Ma kujutan ette, et teie väljamõeldis võib päris korralik olla.

Ma ei mõelnud ulmejuttu teha. Seal on konkreetsed küsimused.


Olen näinud neid küsimusi, mis mu eksabikaasale esitati. Kujutan ette selle jutu tonaalsust. Kuulujutte olen kuulnud enda kohta 20. eluaastatest, kui töötasin pangas. Täiesti uskumatud kuulujutud. Sellised kadedad, irratsionaalsed väited. Olen kuulnud uskumatuid jutte, kelle kõigiga ma maganud olen. Mul ei ole inimesena muud teha, kui kehitada, keerata suuauk ülespoole ja minna eluga edasi.

Miks inimesed üldse...?


Need inimesed... Tavaliselt need inimesed on varjus. Keegi ei julge oma nimega ette astuda. Palun öelge mulle need konkreetsed inimesed, konkreetsed näited. Et oleks võimalik midagi ümber lükata.