18. augustil tegi valitsus kaitseministeeriumile ülesandeks korraldada maa-õhk-tüüpi lühimaa õhutõrjerelvasüsteemi hange. Selle eesmärgiks on tagada 1. jalaväebrigaadile tänapäevane mobiilne õhutõrjesüsteem – laskeseadeldised, raketid, side- ja juhtimissüsteemid ning radarid, mis vajaduse korral sobiks kokku ka meie NATO liitlaste vastavate süsteemidega. Õhutõrje relvasüsteemi hange on plaanis läbi viia aastatel 2005-2008 ning selle kogumaksumuseks on planeeritud 700 miljonit krooni, mis teeb sellest taasiseseisvusaja seni kõige kallima relvahanke.

Õhutõrjehange ei ole ainuke mahukas ja kulukas hange, mis planeerimisperioodil, aastani 2010 Eestil kaitsevaldkonnas ees seisab. Suurematest hangetest on juba käsil scoutspataljonile PASI soomukite hankimine. Selle tehingu väärtuseks on ligi 200 miljonit krooni ning selle tulemusel saame esimese kaitse-väeüksuse, mis on täielikult varustatud soomustehnikaga.

Teine, õhutõrjehankega samast suurusjärgust hange hõlmab miinitõrjelaevade väljavahetamist. Vajadus tuleneb asjaolust, et Saksamaalt aastate eest saadud laevade kasutusiga hakkab lõppema, ent samas on miinitõrje arendamine üks mereväe põhieesmärke. Muuhulgas oleme lubanud ühe miinijahtija NATO reageerimisjõudude käsutusse – ja seda ülesannet Admiral Pitka staabilaevana praegu ka täidab. Nüüd peab kaitseministeerium läbirääkimisi mitme NATO riigiga, et hankida miinijahtimisvõimekuse säilitamiseks vajalikud laevad käesoleva kümnendi lõpuks. Kokku on selleks planeeritud kuni 800 miljonit krooni.

Üsna kulukas on veel kaudtulesüsteemi hange scoutspataljonile; kolmemõõtmelise keskmaaradari hange, mis täiendab meie õhuseirevõimekust; Ämari lennuvälja eritehnika soetamine, millega saame töökorda vastuvõtva riigi ühe väga olulise toetuselemendi; ning jala-väe tankitõrjerelvade hange, mis aitab kaasa scoutspataljoni relvastuse moderniseerimisele.

Viiendik eelarvest

Kokku kulutab Eesti aastasest kaitse-eelarvest ligi viiendiku erivarustuse hangetele, mis viib meie kaitseväe järk-järgult vastavusse NATO riigi relvajõudude arenguga. Eelnev jutt ei hõlma infrastruktuuri investeeringuid (Miinisadama remont, Ämari lennuradade ehitus jms), mis on veel omaette suur teema.

Tõsiasi, et kaitseväe investeeringud on äärmiselt kallid, ei üllata tänapäeval ilmselt kedagi. Juba lähi-ajal lisandub ainuüksi tavalise jalaväelase varustusse mitmesugust tipptehnikat, mis ei ole kaugeltki odav lõbu, rääkimata siis suurtest relvasüsteemidest.

Sestap on väikesel riigil nagu Eesti ülimalt oluline hoolega kaaluda, millist varustust hankida ja millist mitte, et saada võimalikult vähese kuluga võimalikult suurt sõjalist efekti ning säästa inimelusid.

Kaitsealaste hangete plaan vastab otseselt Eesti kaitseväe üldistele arengueesmärkidele. Mis tähendab, et me ei hangi kaitseväele mingit varustust edevuse või ilu pärast ega igaks juhuks mustadeks päevadeks, vaid selleks, et saavutada konkreetseid kaitsepoliitilisi eesmärke, sh täita NATO liikmesriigina võetud kohustusi.

Seega ei ole kaitseministeeriumil ilma väga selge kaitsepoliitilise ja sõjalise põhjenduseta plaanis hankida näiteks hävituslennukeid või tanke. Laoplatsil või garaaĻis niisama roostetavat, üle jõu käiva ülalpidamiskuluga tehnikat pole meile vaja.

Kaitsealased hanked tehakse vastavalt kaitseväe arengukavale – Eesti valitsuse kinnitatud dokumendile, mis kannab nime “Kaitsejõudude struktuuri arenguplaan aastani 2010”. Seda täiendab igal aastal kaitseväe esitatav ning kaitseministri kinnitatav detailsem hankeplaan.

2010. aastaks varustatud

Hankeplaani elluviimine loob eeldused, et 2010. aastaks on kõigil Eesti kaitseväe üksustel vajalik varustus olemas.

Suured summad, keerukad, eriteadmisi nõudvad relvasüsteemid, samuti ettevaatlikuks tegevad kogemused mõnest varasemast hankest nõuavad kaitsesüsteemilt järjest enam haldussuutlikkust.

Lahendamist vajavaid küsimusi on muidugi palju. Näiteks hangete pikaajalisel planeerimisel on käia veel pikk tee, millel edasiminek peaks minimeerima “tulekahjude kustutamise” ja välistama hangete killustumise aastate peale, mis teeb need üldjuhul kallimaks ning millega võib kaasneda erinevate relvasüsteemide ühildamatus.

Siiski usun, et kaitsevarustuse hankimisel on kaitseministeeriumi haldusvaldkonnas juba korralikult kogemusi, mistap loodan siiralt, et iga järgmine relvasüsteem, mida tulevastel kaitseväe paraadidel rahvale demonstreeritakse, on hangitud maksumaksja raha üha säästlikumalt ning efektiivsemalt kasutades. Ning mis peamine – igaüks võib olla kindel, et paraadil näidatav varustus on ostetud asja eest ning on sihipäraselt kasutuses Eesti julgeoleku kindlustamisel.