Hunt Habe sai omale jälgimisseadme kaela ümber mullu mais. (Foto: Algirdas-Andrus Martsoo)

Mullu Pärnu- ja Viljandimaa piiril Eesti esimese omataolise uuringu raames endale jälgimisseadmed kaela saanud kaks isahunti, keda Habemeks ja Halliks hüütakse, on uurijate luubi all toimetanud juba üle poole aasta. Tänu nutikatele liikumisandmeid edastavatele kaelustele on selle ajaga nende ühest karjast pärit ning muidu äärmiselt varjatud eluviisiga kriimsilmade kohta juba mõndagi põnevat välja tulnud.

Eeskätt huntide arvukuse hindamise täpsustamiseks, nende koduterritooriumi suuruse, aga ka peamiste saakloomade ja muude eluliste üksikasjade kaardistamiseks on kaelustelt hundiuurijate arvutitesse laekunud juba üle 3100 asukohapunkti. Neist on välja tulnud esialgne teave, et jälgitavad hundid on seni liikunud pea 500 ruutkilomeetri suuruses hõreda asustusega metsases piirkonnas.

Ühtlasi on kahe võsavillemi toidulaua kohta selgunud, et kui suvel olid nende saakloomadeks peamiselt põdrad, siis sügisel esinesid nende menüüs peamiselt metssead. Uuringuga seotud Keskkonnateabe keskuse kiskjate seire peaspetsialist Marko Kübarsepp märkis, et talvisel ajal on huntide toidulauale lisandunud ka metskitsed.

Aastavahetuse paiku juhtus aga midagi, mis pani liikumisandmeid vaadanud uurijaid esialgu arusaamatusest kukalt kratsima. „Halliste karjas, millesse mõlemad hundid kuulusid, juhtus siis midagi, mis põhjustas selle lagunemise, ning Habe ja Hall liiguvad nüüd koos veel ühe karjaliikmega kolmekesi ringi,” osutas Kübarsepp.

« Avalehele 13 Kommentaari