Hiljuti Tartu ülikoolis edukalt doktoritöö kaitsnud Marju Keis on molekulaarbioloog Urmas Saarma juhendamisel pruunkarude emaliini geene uurides üritanud välja selgitada, kust täpsemalt on meie mesikäppade esivanemad pärast viimast jääaega siia jõudnud.

Esimese põhjaliku omataolise uuringu käigus analüüsiti ühtekokku 95 Eesti, Soome ja Venemaa Euroopa-osast pärit karu geene. Selle tulemusel jõudis Keis järeldusele, et tõenäoliselt ei elanud tänaste Põhja-Euraasia karude eelkäijad mitte ainult Kesk-Euroopas Karpaatia mäestikualal, vaid ka kuskil seni täpsemalt teadmata kohas Aasias. „See kõik on siiski veel väga hüpoteetiline. See on aga fakt, et kõik Põhja-Euraasias uuritud piirkonna karud on DNA põhjal väga sarnased,” märkis Keis oma uuringut tutvustades.

Niisiis jõudsid teadlased sisuliselt tõdemuseni, et jääaja taandudes hakkas karude arvukus kasvama ning nad levisid kiiresti, ilma et ükski geograafiline tõke oleks neid takistada suutnud, oma pelgupaikadest üle kogu Euraasia mandri põhjaosa. Tänu kunagistele maismaasildadele on sarnaste geenidega karud isegi Põhja-Ameerikas ning Jaapaniski.

Keis tunnistas, et see oli omajagu üllatav, kui selgus, et Põhja-Euraasia karud on geneetiliselt üksteisega väga sarnased, sest vahemaa Eestis ja Kamtšatkal elavate karude vahel on ju tohutu. Ühtlasi lisas ta kohe, et sarnase emaliini geneetilise mustriga on ka näiteks lendoravad, rästikud ja suur-kirjurähnid.

Avalehele
12 Kommentaari
Loe veel: