Kui sajandivahetusel loendati Eestis 10 000–11 000 metssiga, siis nüüd on nende arv suurenenud kaks korda või enam. Isegi kütitud loomade arv, mis on küündinud üle 20 000, pole toonud põlduritele leevendust. Küll aga võib arvata, et nii mõnigi jahimees on pidanud keldrisse lisariiuli ehitama, et kogu konservitagavara ära mahutada.

Mittetulundusühing Eesti Kartul ühendab enam kui 30 kartulikasvatusega tegelevat firmat. Kui kartuliühingu juhatuse esimees Kalle Hamburg kuuleb sõna „metssiga”, järgneb ülimalt tungiv sõnavaling. Põhisisuks see, et riik on jätnud oma ulukid saatuse hooleks. Ja nüüd nad peremehetsevadki kartulipõldudel.

„Kui minu lehm läheb võõrasse vilja, pean ma kahju kinni maksma, kartulikasvatajatele ei hüvita kahju keegi,” selgitas Hamburg. Ta lisas, et kui seni on igaüks oma kahju vaikselt ära kandnud, siis tänavu kavatsetakse metssigade tekitatud kahju kokku lugeda, et emotsioonidele oleks ametnikega väitlemisel toeks arvud. Hamburgi sõnul pannakse suuri lootusi ka jahimeestele.

Tallinna ligiduses tegutsevast Kose Agrost aga anti teada, et igas olukorras ei pruugi ka püssid aidata: kui põllud asuvad elurajooni ligiduses, võib valesse suunda sattunud või rikošetiga lendu läinud kuul suurt pahandust teha.

Lepingud eelkõige

Praegu korraldab metssigade küttimist keskkonnaamet, mille metsaosakonna juhataja Jaanus Kala rääkis, et kui paljude ulukiliikide puhul on määratud suurim lubatud küttimisarv, siis metssigade puhul pannakse aina enam rõhku miinimumarvu täitmisele. See tähendab, et igas jahipiirkonnas peab kindlasti sigu küttima, ja mitte mingil juhul alla normi.

Kala kahtleb metssigade talvises lisasöötmises. „Kas seda ikka peaks tegema?” arutles ta. Ka teised allikad on Eesti Päevalehele väitnud, et sigadele talvel lisasööta viies harjutatakse neid ju põlluviljaga maiustama, mitte aga loodusest enesele toitu hankima.

Kõige tähtsamaks pidas Kala kohalike põllumeeste ja jahimeeste vahel sõlmitavaid lepinguid. „Riik siin ei sekku, ühe piirkonna inimesed peaksid ise väga konkreetselt kokku leppima, kuidas hüvitavad jahimehed põllumeestele metsseakahjud. Saaremaa võiks siin kogu Eestile eeskujuks olla,” arvas Kala.

Keskkonnaministeeriumi metsaosakonna spetsialist Kaarel Roht lohutas, et metssea-uputus on praegu kogu Euroopa probleem. „Saksamaal rüüstavad nad juba linnaparke,” teadis ta. Kõige tõhusam seatõrje on märksa suurem emiste küttimine. „Eesti suudab mahutada umbes 17 000 metssiga, ei enamat,” nentis Roht.

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Hegne Lump peab aga vähemalt suvist emiselaskmist ülimalt ebaeetiliseks.

Paha kult!

Osakonnajuhataja luuletab

Metsaseadki ülekäte tänavu on läinud,

pole tüki aega enam sellist pilti näinud:

üles tuhnitakse kamar justkui künnivagu,

põllud maha tallatakse, vilja täis on magu.

Ühe ööga ära söödud talumehe kaer,

vaese mehe nutu sekka kostab kuldi naer.

•• Autor: keskkonnateabe keskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil

Jahimehest põllumees

•• „Olen põllumehena metssigade pärast enam kannatanud kui jahimehena võitnud,” rääkis Raplamaa talunik Mait Värk. Tema arvates aitaks seauputust vähendada limiidivaba intensiivne talvine küttimine.

•• Taluniku kõik kartulipõllud on ümbritsetud elektrikarjustega. „Aga ega elekter aita, suur kari tuleb traatidest läbi otse kartulisse. Kaks hektarit kartuleid öö jooksul hävitada pole suure karja jaoks küsimus.”

•• Osalist lahendust näeb Värk talunike koostöös, et rajada põldu-de piirkonda spetsiaalseid sigade söödapõlde, kus notsud maiustamas käiksid ja loodetavasti tootmispõllud rahule jätaksid.

•• Värk loodab, et kauaks venima jäänud uus jahindusseadus suudaks lahendada kahju hüvitamise küsimuse. „Täna ei hakka sa ju kaotatud kümne tuhande krooni pärast kohtusse minema, talunik surub hambad kokku, kannatab ära,” rääkis ta.

•• Sigade jultumus olla Värgi sõnul aga nii suur, et ta on ühes põllu otsas kartulipanemist lõpetades näinud, kuis sead teises otsas juba matti võtavad.