Tanel Kerikmäe

Küsimustele vastamine ilmestas erakondi – pidid nad ju navigeerima nii küsimuse, poliitprogrammi kui ka vastaste eeldatavate reaktsioonide vahel. Kahju, et mõne partei emissarid andsid loobumisvõidu (Iseseisvuspartei ja mõneti ka Vabaerakond, kelle mõtted jäidki loosunglikuks), alahinnates meedia mõju ja lugeja uudishimu.

Reformierakond oli staažika ja soliidse poliitbüroona end ette valmistanud, aga ehk mitte nii innukas. Pigem püüti näidata, et seni tehtu on kaunikene. IRL-i puhul tekib järjest rohkem karmi paralleelmaailma looja kuvand – kus aga vähegi saab, tuleks kõike muuta ja ikka võimsalt, mastaapselt. Roheliste puhul on tunda, et vastused on väga looduslähedased ja läbimõeldud, aga mitte iga hinna eest valijale meeldida tahtes antud, küllap arvestades ka valimisperspektiivi. Keskerakond on oma ägedas teisitimõtlemises kohati ehk liiga tarmukas, aga kindlasti on arvestatavaid ja ühiskonnas kaalumist vajavaid mõtteid.
Sotsid olid korralikult valmistunud ja isegi kui mitte nõustuda, peab kiitma nende tasakaalukust ja väärikat stiili. EKRE on oma kohatises utoopias isegi sümpaatne, kuid ikkagi lubatakse pigem rohkem kui selles elus võimalik. RÜE oli oma eestlasliku huumoriga ehk suurim pettumus ja Vasakpartei oma kaemustes eklektiline, tegemist on kuidagi määratlematu ideoloogiaga, kus leidus nii tabamusi kui ka pallikaotusi.