Mihhail Kõlvart: kapo annab vähe fakte, aga teeb palju oletusi
Millised suhted ja kohtumised teil härra Tsvetkoviga olid?
Me kohtusime temaga esmakordselt rahvusvähemuste ümarlaual, mis toimus kultuuriministeeriumis. See oli järjekordne suur koosolek, mida viis läbi tolleaegne minister Laine Jänes. Seal osales ka Tsvetkov ja seal saimegi tuttavaks. See oli aeg minu elus, kui tegelesin rohkem spordiga, rahvusvähemuskultuuridega ja ühiskonnategevusega.
Siit kapo aastaraamatust võib justkui aru saada, et pigem on jälgitud härra Tsvektovi, aga mitte konkreetselt teid.
Seda ma ei usu. Ma usun, et pigem jälgitakse mind. See artikkel on minu nn kontaktidest ja minu väidetavast varjatud tegevustest.
Artiklis on vähe fakte, aga palju oletusi. Kirjeldatakse minu tegevust ja mitte Tsvetkovi tegevust. Kui ei ole jälgitud mind, vaid Tsvetkovi, siis miks ei ole mulle esitatud mingeid küsimusi Tsvetkovi kohta? Miks pole kapo kordagi mulle küsimusi esitanud või vestlusele kutsunud? Järelikult ei eksisteerigi mingeid küsimusi – kõik on läbipaistev ja arusaadav.
Tihti väidavad Keskerakonna poliitikud, et kapo kiusab neid. Varem on teie tegevusega sarnastel teemadel olnud väga sõnakas Yana Toom, aga tema pole uurimisorganitele niivõrd silma jäänud. Miks siis ikkagi nüüd teie tegevust niimoodi jälgitakse?
Seda küsimust ei peaks mulle, vaid uurimisorganitele esitama.
Kui nüüd ikkagi ajalooõpikutest rääkida, siis kas Tsvetkov küsis konkreetselt teilt raamatuid, et Eesti ajalooga tutvuda?
See küsimus on üldse naeruväärne. Rääkimata pildist, mis aastaraamatus oli. Mina küll ei leidnud sellest midagi veidrat, et Tsvetkov tahtis ajalooõpikuid eesti keeles saada – ta on ajaloolase haridusega ja õpib eesti keelt. Kui see on kahetsusväärne tegevus, kas siis peaks üldse raamatupoodides ajalooõpikute müüki toimuma?
Kas te muidu räägite tihti Tsvetkoviga ajaloost?
Praegu ei meenu, et oleksin üldse temaga sellest rääkinud.
Tegelete koos spordiga?
Me ei tegelenud koos spordiga, vaid ma viisin läbi treeninguid, kus ta osales – need on erinevad asjad. Minu juures käivad erinevad inimesed, kes suuremas osas on täiskasvanud, ja mina annan neile treeninguid.
Kui palju te teiste riikide saatkondadega suhtlete?
Mul on olnud töiseid ja mittetöiseid kontakte mitmete saatkondade esindajatega – Valgevene, Moldova, Kasah-stan, Saksamaa, USA – ja kontaktid on pidevad. See on osa minu tööst.
Millisel moel on Venemaa suursaatkond toetanud MTÜ-d Vene Kool Eestis?
Minu teada ei ole see MTÜ üldse mingit toetust saanud. Kogu toetus on tulnud liikmemaksudest. Ma pole küll juhatuse liige, aga ma olen nende liikmetega kontaktis ja ma ei varja seda. Nad ei ole saanud ühtegi kopikat-senti Venemaalt, selles olen ma küll üsna kindel. Minu teada ei ole raha saadud ka riigiasutustest ega mingitest fondidest.
Selliseid asutusi on ju meil Eestis küll, kes mitmesugustest Venemaa asutustest ja fondidest raha saavad, aga neist ei tehta uudiseid ja neist ei tehta juttu.
Nagu näiteks?
Näiteks Puškini instituut.
Kui rääkida vene õppekeele toetamisest, siis kui aldis üldse on Eesti venekeelne kodanikkond vene õppekeelt toetama? Meil on ju olnud näiteid, kus protestidel on osalenud hoopis Öise Vahtkonna inimesed, kes protestivad pea iga asja peale.
Enamik kohalikke venelasi soovib venekeelse õppimise säilitamist. Miks lubatakse lastel õppida saksa, soome ja inglise keeles, venekeelset õpet peetakse aga valitsuse otsuse täitmisest kõrvale hiilimiseks? Soov õppida oma emakeeles pole sugugi võitlus eesti keele või Eesti riigi vastu. See on tahe säilitada oma kultuuri ja hariduse kvaliteeti. Samas ei anna mitte kõik mitte-eestlased endale aru, et eesti keelt peab õppima, ja nii nad ka teevad.
Rääkisin eelmise aasta alguses ühe Tallinna vene kooli direktoriga, kes oli valmis üle minema eestikeelsele õppele. Enne valimisi eelmisel kevadel helistas talle Yana Toom, kes soovis teha lastevanemate koosolekut, kus rääkida venekeelse õppe säilitamisest. Direktor keeldus, aga Toom kutsus koosolekud kokku klassijuhatajate abiga ja rääkis seal, et tehtaks pöördumine ministeeriumi poole. Kas selline mõjutamine kuulub ka valikuvõimaluse või munitsipaalvõimu töökohustuste juurde?
Räägime faktidest: Tallinnas on 22 vene kooli, nendest pooled esitasid taotlused vene õppekeele valikuks. Järelikult oli ikka valikuvõimalus olemas – pooled ju tegid taotluse ja ülejäänud otsustasid seda mitte teha.
Ehk siis eksisteeris valikuvõimalus. Õppekeele valik on vanemate õiguse realiseerimine, mitte kooli juhtkonna otsustuskoht. See on kirjas ka seaduses.
Kuidas hinnata ikkagi munitsipaalvõimu esindaja väga tugevat ühe valikuvõimaluse propageerimist?
Ma olen väga selgelt välja öelnud, et kui laps soovib õppida eestikeelses koolis, siis on tal see võimalus olemas. See võimalus on olemas ja keegi ei hakka selle vastu võitlema. Mina tahan öelda, et jätke võimalus ka neile, kes tahavad õppida vene keeles, kes soovivad õppida eesti keelt, seda aga keeletundides, kirjanduse tundides või ka Eesti ajaloo tundides.
