Milleks Eestile gaasitorud?
Ligi pooled kaugküttega Eesti majapidamised saavad sooja katlamajast, milles põletatakse Venemaalt tulevat maagaasi. Kui praegu peaks mõni erakond lubama, et nad kavatsevad alandada lähiaastail gaasi hinda kolmandiku võrra ja aitavad nii sadadel tuhandetel valijatel säästa tuhandeid kroone aastas, ei usuks seda erakonda suurem osa valijaid.
Kuid just sellise lubaduse poole tüürib Reformierakond, mille esimees ja Eesti peaminister Andrus Ansip käis mõne nädala eest välja väga suure mõju ja ambitsiooniga plaani. Ansip teatas, et Eesti gaasi ülekandevõrk ehk suurem torustik tuleks kiiremas korras eraldada gaasi müüvast ettevõttest Eesti Gaas.
Odavam LNG
Milleks meil neid torusid vaja peaks olema, eriti kui arvestada, et Euroopa Liit meile võrkude lahutamise kohustust ei sea? Miks peaks võrgu ostma just praegu, kesk majanduskriisi, kui raha, mida torude ostmiseks kulub oletatavasti miljardite kaupa, on niigi vähe? Kas siin on tunda valimiste lähenemist?
„Me ei saa rahulduda pelgalt selle teadmisega, et kogu gaas, mis Eestis tarbitakse, tuleb ühelt tarnijalt, Gazpromilt,” ütles Ansip nädala eest Eesti Päevalehele. Praegu tulevad Eestisse gaasitorud üksnes kahest riigist, Venemaalt ja Lätist, ning pole vahet, kas gaas voolab Eestisse Mõisakülast või Koidulast saabuva toru kaudu, sest gaasi müüjaks on ikkagi Venemaa energiahiid Gazprom. Lahenduseks pole ka uue gaasitoru rajamine Soome, sest ka nemad sõltuvad täielikult vaid Venemaa maagaasist.
Eesti, Läti, Leedu ja Soome on ainsad Euroopa Liidu liikmesriigid, kus gaasifirmadele võib kuuluda ka gaasivõrk. Peaminister näeb aga tekkinud monopolile alternatiivi: Eesti gaasitorudes võiks hakata voolama veeldatud looduslik gaas (LNG), mis on maailmas muutunud vägagi konkurentsivõimeliseks ja peaks pääsema ka Eesti turule.
Isamaa ja Res Publica Liidu poliitiku Urmas Reinsalu väitel on Gazpromi gaas isegi 30 protsenti kallim kui USA-st toodava LNG gaasi kuupmeeter. Seega võidaks LNG-st ka lihtne tarbija.
„Pealegi tekiks veeldatud gaasi turuletulekuga gaasiturul konkurents, mida täna pole,” rääkis Reinsalu. Koalitsioonipoliitikud on teinud ära korraliku kodutöö ja valmistuvad juba usinalt odavama gaasi saabumiseks.
Praegu on Eestis ettevalmistamisel kaks LNG-terminali. Esimene neist peaks kavakohaselt rajatama Paldiskisse ja projekti arendab ärimees Heiti Häälega seotud osaühing Balti Gaas. Teist LNG-projekti veab aga Ansipi erakonnakaaslane, kunagine Reformierakonna peasekretär Heiki Kranich.
Väidetavalt piisab Eesti gaasitarbimisvajaduse rahuldamiseks sellest, kuid kord kuus saabuks Muugale üks täislastis LNG-tanker. Külmema talve puhul oleks kuus vaja siiski kahte tankerit. Praegu pole tankeritel Eestisse asja, sest pole vajalikke terminale.
Mõlemad arendusprojektid on aga üsna toored ja jäid näiteks hiljuti ilma Euroopa Komisjoni jagatud gaasiprojektide miljarditest. Komisjoni peamine argument, miks raha ei antud, oli see, et kumbki ettevõte ei suuda asuda gaasi müüma.
Eesti Päevalehte konsulteerinud LNG-eksperdid väidavad, et kui senine olukord püsib ehk Gazpromi suuromanduses olevale Eesti Gaasile kuulub võrk ja ta tegeleb ka gaasi müümisega, ei ole LNG-d müüa soovivatel ettevõtetel eelolevatel aastatel Eesti turule asja. Nimelt pole rajatud tehnilisi süsteeme, mis võimaldaksid gaasitankeritega Eestisse saabuvaid LNG-koguseid Eestis kulgevatesse gaasitorudesse lasta. Süsteemide ehitamiseks oleks vaja kümneid miljoneid kroone ja suure osa sellest peaks mängu panema võrguettevõte. Kuid miks peaks Eesti Gaas olema huvitatud oma turuosa äraandmisest?
Nii ongi poliitikud pakkunud välja lahenduse: Eesti peaks loobuma Euroopa Liidult saadud eritingimusest, mis lubab Eesti Gaasil üheaegselt olla võrgu omanik ja müüa gaasi. Võimalusi on kaks: kas riik ostab gaasitorud Eesti Gaasilt ära või laiendatakse EG Võrguteenuste omanikeringi nii, et Eesti Gaas ja Gazprom pole gaasivõrgu arendamise ainuotsustajad. Kumbki variant ei sobi aga Eesti Gaasi ärihuvidega. Näiteks praegune gaasivõrgu juht Sergei Jefimov väitis eilses Eesti Päevalehes, et võrgu omaniku muutus tooks kaasa hoopiski gaasihinna tõusu. Samas kinnitas ta, et firma pole LNG-terminali vastu ja nad on valmis osutama võrguteenust kõigile.
Michal: vajame energiasõltumatust
•• Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali sõnul pole praegune gaasivõrgu omanik tekitanud gaasi pakkujate hulgas konkurentsi, sest tal puudub selleks majanduslik motivatsioon.
•• „Konkurents ja erinevad pakkujad, ükskõik siis kes, on aga aluseks, miks saaks gaasi hind olla inimestele odavam,” selgitas Michal. Nii soovibki Reformierakond saavutada olukorda, et gaasimüüjaid oleks rohkem kui üks.
•• „Tänane olukord on vastupidine: hind septembrist jälle tõuseb,” märkis Michal. Ühtlasi saabus alles üleeile uudis, et kui teised Euroopa riigid maksid Gazpromile esimeses kvartalis 265–270 dollarit tuhande kuupmeetri gaasi eest, siis Balti riigid maksid 318,2 dollarit.
•• Michal ei soostunud avalikustama valimiskampaaniaga seotud plaane. Küsimusele, kas energiasõltumatusest saab oravaparteile oluline teema, vastas ta, et Reformierakond on energiajulgeolekuga tegelenud tõsisemalt ja pikemalt ning mitte valimisteemana.
Gaasivõrgule ihub hammast Elering
Firma opereeriks nii
elektri- kui ka gaasivõrguga
•• Eesti Päevalehele teadaolevalt on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium juba mõne kuu eest uurinud riigile kuuluva elektrivõrkude ettevõtte Elering suhtumist võimalusse, et riik lahutab gaasivõrgu gaasi müüvast ettevõttest.
•• Elering teatas seepeale ministeeriumile, et juhul kui Eesti peaks otsustama loobuda Euroopa Liidu maagaasi siseturu direktiivis sätestatud erandist, mis võimaldab Eesti Gaasil olla nii gaasitorude võrgu omanik kui ka gaasi müüa, võiks riik kaaluda integreeritud ülekandesüsteemi operaatori mudelit.
•• Lihtsamalt öeldes pakkus Elering kohe võimalust, et peale elektrivõrgu oleksid nad valmis haldama ka gaasivõrku. Elektri- ja gaasivõrk on ühe ettevõtte opereerida ka näiteks Taanis ja Suurbritannias.
•• Taanis võeti elektri ja gaasi ülekandesüsteemi ühendamine ette 2005. aastal peamiselt sellepärast, et toonane gaasivõrkude operaator ei soovinud teha investeeringuid, mis suurendanuks riigi varustuskindlust.
