Kuna tulime üpris esoteerilistest 1990-ndatest – kes suudaks üles lugeda kõiki neid sõgeda sisuga ajakirju, mis tollal ilmusid –, kui alatasa oli kombeks rääkida mingil kuupäeval saabuvast maailmalõpust, oli see ka 2000. aasta puhul üks põhiteemasid. Tõsi, vähemalt mina olin selleks ajaks juba koolipõlves aeg-ajalt toimumata jäänud „maailmalõppude” tuules karastunud ja hirmu, et kõik otsa saaks, ei olnudki.