Minister kiirustab haldusreformiga
Ei ole saladus, et Rahvaliidul on erinevalt Res Publicast ja Reformierakonnast kujunenud regionaalhalduse ümberkujundamise suundade erinevate variantide suhtes oma eelistus. Missugust varianti eelistab Rahvaliit?
Ma ütleks, et Rahvaliidul on hetkel koalitsiooni kolmest osapoolest ehk kõige selgem nägemus. Rahvaliit toetab territoriaalse haldusjuhtimise printsiipi, et oluliselt tugevdada omavalitsusliku regionaalhalduse mudelit. Kuid kas anda konkreetne toetus kahetasandilisele või kombineeritud nn pooleteisttasandilisele variandile – nii kaugele meie seisukoht veel välja ei lähe. Ootame ära oma koalitsioonipartnerite seisukohad, et leida sobilik kompromiss.
Kas neljast väljapakutud regionaalhalduse ümberkujundamise mudelist on järgi jäänud kaks?
See tuleneb kolme nädala tagusel valitsuskabineti istungil toimunud arutelust. Ei ole mingit kokkulepet, et nüüd arutatakse kaht varianti. Lihtsalt arutelu põhjal otsustati kaks varianti põhjalikumalt lahti kirjutada – kahetasandilise omavalitsuse ja tasakaalustatud, maakondliku omavalitsusliidu regionaalhalduse mudelid.
Ma saan aru, et harukondlik mudel, kus ministeeriumid võtavad järjest üle maavanemate pandud funktsioone, siiski kõne alla ei tule?
Rahvaliidu puhul küll mitte. Aga ministeeriumid jälgivad ka praegu asjade edenemist tähelepanelikult ja ootavad valitsuselt signaali regionaalhalduse suundades võetud otsuste suhtes. Kui otsustatakse, et midagi ei muutu, siis ministeeriumid jätkavad nn hiilivat haldusreformi.
Tegelikkuses on erinevad ametiasutused rajanud oma piirkondlikud struktuurid maakondade funktsioone ja struktuuri arvestamata.
Tõepoolest. See on ilmekas näide harukondliku juhtimise rakendamisest valitsusasutuste poolt. Kui regionaalhalduses midagi ei muutu on see signaal, et senine tegevus jätkub. Ning ministeeriumide ja ametkondade teeninduskeskusi rajatakse edasi mitme maakonna peale üks, arvestamata inimeste jaoks mõistlikumaid liikumisteid.
Kas kohtumised maakondades ja omavalitsusliitudega kohtumised andsid märku mingist üheselt välja kujunenud soovist, kuhu suunas regionaalhaldus peaks Eestis minema?
Ühest tugevat signaali ei ole. Valdavalt on omavalitsuste esindajate arvamused sellised, et meie ikka peaksime jääma, andke raha juurde siis saab kõik korda. Minu kogemuse põhjal ei paku omavalitsusjuhid välja lahendusi maakonna kui terviku arendamiseks, aga omavalitsuse esindajatena ongi nende kohus näha eelkõige kohalikku arengut.
Kas maakondades kuuldud arvamused arengusuundadest erinesid teineteisest märgatavalt?
Nägemused olid väga erinevad. Näiteks omavalitsusliidud ütlesid mitmel pool, et nad ei suudaks täna täita neid maavanemale pandud ülesandeid mida ka maavanemad praegu täita ei suuda, kuna selleks puuduvad vajalikud vahendid. Maavanema rolli nähakse küll riigivõimu esindajana, kuid tema funktsioon on ikkagi ebamäärane.
Aga maakonnad, kes on rohkem mures oma eksistentsi pärast, näitavad üles ka suuremat initsiatiivi – töötavad välja maakonna tulevikku kindlustavaid arengukavasid. Nad teavad, et kui nad seda ei tee, siis mõne aasta pärast ootab neid liitmine teise maakonnaga. Sellest on hästi aru saanud hiidlased, kes ei taha oma identiteeti kaotada ega olla mõne aasta pärast üks Läänemaa omavalitsus.
Kuidas arutelu edasi peaks kulgema?
Kõige olulisem lähemas tulevikus on ikkagi see, et poliitikud erinevatest fraktsioonidest mõistaksid reformi vajadust ja suudaksid omavahel kokku leppida ühistes seisukohtades. Küsimus läheb arutamiseks koalitsiooni koostöökotta 26.mail. Oleks otstarbekas moodustatakse 6-liikmeline komisjon – igast valitsuskoalitsiooni fraktsioonist kaks liiget – kes tooksid erakonna arvamuse ühise laua taha ja suudaksid regionaalhalduse edasise arengu suhtes kokkuleppele jõuda. Minu ettepanek on see, et koalitsiooni koostöökoda jõuaks valitud suunas selgusele 10.juuniks, enne kui Riigikogu läheb suvepuhkusele.
