Esimese nädalaga sai palgatuks ka Virve, Tartu ülikooli teise kursuse sotsioloogiatudeng, kes otsis tööd selleks, et ei peaks õppelaenu võtma ja võlgu elama. „Käisin kolmapäeval ja neljapäeval Tähtvere tennise- ja tantsukeskuses administraatori tööd õppimas ja laupäeval on (oli – toim) juba esimene vahetus. Kolleegid ja ülemus on olnud siiani väga sõbralikud ja abivalmid. Minu jaoks ongi tööl valitsev õhkkond üks kõige olulisemaid näitajaid. Palk on ka minu arust igati mõistlik – 2,40 tunnis ja lisaks 10% kohviku müügitulust,” ütles ta.

Oma tööotsimise kogemuse põhjal leiab Virve, et esimene töökoht ei pea eluunistust täitma. „Mulle on jäänud mulje, et paljud noored nõuavad oma esimeselt või teiselt töökohalt liiga palju. Isiklikult olen näiteks telefoni teel raamatuid müünud, mis väga paljude mu tuttavate seas kutsus esile reaktsiooni: „Mina küll sellist tööd iial ei teeks!” Samas oli kollektiiv meeldiv ja töögraafik väga paindlik ning mingi lisaraha ikka teenisin. Lisaks on järgnevatel tööintervjuudel tööandjad just selle töökohaga kaasnevate kogemuste vastu huvi tundnud,” sõnas ta.

See töö ei ole mulle

Tartu ülikoolis kolmandal kursusel eesti ja soome-ugri keeleteadust õppiv Annely otsis tööd, et mitte vanemate rahakoti peal elada. Pakkumiseni ei läinud kaua, teda ootas ees proovitöö telefonimüüja ametis.