Mis saab Liibanoni telklaagris elavatest Süüria põgenike lastest, kes mind kallistama tulid?

Liibanon. Bekaa org. Tolmused põlluveered Chmestari küla lähistel. On hiline pärastlõuna. Kui paarikümnest telgist koosneva laagri juurest lahkume, jooksevad autole järele lapsed, kelle lemmikuks ma viimase pooleteist tunniga sain.

Üks suure naeratusega tüdruk ulatab mulle autoaknast valge roosi, mille ta ühe telgi juurest lillepeenrast noppis.

Enne lahkumist, kui lapsed eestlastest külalisi enam ei võõristanud, tahtsid kõik tulla võimalikult lähedale ja kallistada. Üks ema ulatas mulle usalduse märgina sülle ka laagri ühe väikseima asuniku, pisikese südamekujuliste kõrvarõngastega tüdruku.

Märtsi seisuga oli ametlik põgenike arv 1 456 709. Tegelikult on neid rohkem.

See oli väga armas hetk ja kuna kõik, kel oli laagris mobiiltelefon, tahtsid sellest pilti teha, sain ka mina oma telefoni toreda pildi, millel olen ümbritsetud kümmekonnast lapsest. Facebooki ma seda siiski ei postitanud, sest tajusin, et lihtsa siira hetke üle rõõmustamise asemel põhjustaks iga pilt hulgast tõmmudest lastest praegu portsu tigedat vihakõnet. „Oh jumal, kus sa käisid! Need lapsed pole Eestisse küll oodatud!” Järgmise nädala jooksul proovime Eesti Päevalehes ja Delfis ilmuvas lugudesarjas keerulist põgenike probleemi Liibanonis kogetu põhjal lähemalt avada.

Süüria piir pandi kinni

Neid põgenikelaagri lapsi ei oota meie mõistes ees miski. Nad on tulnud Süüriast, kus järjest süvenev kodusõda võtab inimestelt kodu. Enamasti on naaberriiki põgenenud naised ja lapsed. Selle aasta märtsi seisuga oli ametlik põgenike arv 1 456 709 ja see on vahepeal kindlasti suurenenud. Olenemata sellest, et jaanuarist alates on Süüria piir kinni ja üle saab tulla üksnes siis, kui on täidetud kindlad kriteeriumid: ette peab näitama vähemalt tuhat dollarit ja tulevase elukoha. Bekaa orus improviseeritud põgenikelaagrites elavatel inimestel poleks lootustki selliseid nõudeid täita.

„40% põgenike lapsi ei ole kunagi üheski koolis käinud,” informeerib mind Liibanoni sotsiaalminister Rashid Derbas, kelle sõnul on suurim probleem selles, et viimase paari aasta jooksul riiki tulnud lastele pole võimalik haridust anda. Selleks pole Liibanonis ei koole ega ka õpetajaid. Pealegi on paljud Süüria põgenikud väga lihtsat elu elanud maainimesed, kes ei peagi laste haridust oluliseks.

Liibanon ei suuda põgenikele tagada ka arstiabi, sellega tegeleb hoopis Punane Rist.

Lapsi sünnib aina juurde

Eriti keeruliseks teeb Liibanoni olukorra see, et üle Süüria piiri tulevate põgenike vool on saadud justkui kontrolli alla, kuid iga päev sünnib põgenikelaagrites juurde hulk lapsi.

„Eriti karm oli 2013. aasta, kui 4,8 miljoni Liibanoni inimese kohta sündis veidi üle 70 000 lapse, aga alla 1,5 miljoni Süüria sisserändaja kohta 53 000 beebit. See on tohutu palju,” viib Rabih Haber Liibanoni statistikafirmast Statistics Lebanon mind arvudega kurssi.

Ka mullu oli olukord drastiline: 40% Liibanonis sündinud lapsi olid süürlased. Need on lapsed, kes ei saa peale sünnitunnistuse õieti mingeid pabereid, sest Süüria neile kodakondsust ei anna ja neil ei ole põhjust saada ka Liibanoni kodakondsust.

Ka mullu oli olukord drastiline: 40% Liibanonis sündinud lapsi olid süürlased.

Ka see armas väike tüdruk, kes mulle põgenikelaagris sülle pandi, kasvab Bekaa tubakapõldude vahel üles kodakondsuse ja koolihariduseta, sõltudes puhta joogivee ja igapäevase toidu saamisel suuresti humanitaarabist. Tema perekond võtab aga olukorda sellisena, nagu see on. Tüdruku vanaema, end 60-aastaseks nimetanud Zahia räägib mulle, et rohkem nad kolida ei taha. Ootavad parem sealsamas aega, „kui jumal annab, et saame koju tagasi minna”. „Kui saaksime, läheksime kohe koju tagasi. Me armastame oma riiki Süüriat,” ütleb ta.

Kui uurin, kas nad kuhugi parema elu peale ei taha, raputab ta pead. „Euroopasse me minna ei taha. Oleme kasvanud loomade keskel ja tahamegi nii elada. Me ei oska suures linnas midagi teha. Meile meeldib elada nii, nagu oleme harjunud.”