Veel mõned meetrid ja ongi Ungari. Foto: Priit Simson

Seisan Ungari maisipõllu ääres, tuul kõrvus lõõtsumas, ja vaatan, kuidas ööga inimestest tühjemaks veetud pagulaste kogunemispunkt jälle täituma hakkab. Oleme kõik kuulnud turvatarast, aga süürlasi tuleb piki raudteed ikkagi tuhandete kaupa. Kust kohast? Panen jooksutossud jalga ja lähen rööpaid pidi sörkides neile Serbia poole vastu. See on kõige lihtsam viis teada saada.

Mõnesaja meetri pärast jõuan kuulsa turvatarani. Rööbaste kohal tara pole ja rahvas voolab sisse 20-meetrisest avausest. Seda vaatavad pealt kaks Ungari politseinikku, naine ja mees, kes on üsna sõbralikud. Kell on kaks päeval, aga nemad on postil juba seitsmest hommikul. Nende ülesanne on vaadata, et tulijad liiguksid just läbi selle mulgu ja õiges suunas.

« Avalehele
Loe veel: