Modernsed betoonehitised varjutavad pitsilise preestrimaja kunagist hiilgust

Kadrioru dekoratiivseim puitmaja seisab ajastu märgina nüüdisaegsete elamute keskel ja muudkui laguneb.

Fassaadilt pudenenud pitskaunistustega lauad on räästa alla augukese jätnud. Kõik muud sissepääsud Poska tänaval seisva arhitektuuripärli juurde on tabade ja laudadega tõkestatud, jäänud on ainult see pisike ava ja seal augukeses käib elu. Varblane lendab laudisele ja hüppab siis koorunud värviga kaetud lauajupi taha peitu. Ta on selle maja ainuke elanik.

J. Poska 41 asuva hoone esimene asustaja oli Aleksander Nevski kalmistukiriku preester, kellele staatuse kohaselt püstitati ka vastava väljanägemisega maja. Arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu sõnul on hoone hea näide toonase, 19. sajandi Venemaa ideoloogiast, mille üks osa oli ka kirik. „Võõrapärasesse, vaenulikult luterlikku ja saksakeelsesse Tallinnasse oli vaja ehitada uued rõhutatult dekoratiivsed ja vene stiilis õigeusu kirikud. Samasugust ideoloogilist sõnumit pidi kandma ka preestri elamu, olles teistest uhkem ja selgelt venepärasem,” selgitas Kalm.