„Misasja – Stalini park Petšatnikisse?” urahtab Mihhail umbusklikult. Ta on siinsamas Petšatniki linnaosas kuulsaid Moskvitši sõiduautosid tootnud AZLK tehase pensionär, kes veedab kevadpäeva sõbra Nikolaiga jalutades. Kui vana keevitaja saab aru, et kuulis valesti ja jutt käib hoopis sellest, et Moskva linnavalitsus kavatseks justkui pargile Tallinna nime anda, Mihhail leebub. „Tervitage tallinlasi,” hüüab ta. „See jõekäär on siin tore koht: talvel saab jääaugust kala püüda, suvel aga peatuvad laevad puhkajatega.”

Päike särab ja argipäevast hoolimata valitseb Petšatnikis vaikus. Isegi autod sõidavad ümberkaudsetel teedel nii aeglaselt, justkui tegemist oleks kuurordiga mitte tuksleva megalinnaga.

Park kujutab endast hiiglaslikku banaanikujulist haljasala Lasnamäe-sarnase elamurajooni ja Moskva jõe vahel. Asfalteeritud jalakäijate tee äärde on istutatud hulgaliselt noori puid. Naabruses laiub suur kaubasadam vibalike kraanade ja kaubakonteinerite virnadega.