Meie ees seisab sini-kollase krohviga telliskivimonument, millel on kiri Tšornobõl ja tipus aatomike. Monument märgib poolsurnud linna sissepääsu. Poolsurnud sellepärast, et selles tsoonis ei elata alaliselt, vaid käiakse kiirgustausta tõttu ainult tööl. Foto: Andres Putting

„Saagu aatomist tööline, mitte sõdur!” soovivad viltused ja roostes sildijäänused ühe Pripjati kortermaja katusel isalikult. Tuletavad tuumateadlastele meelde nende töö moraalset poolt. Kolmkümmend aastat tagasi muutus see üleskutse veelgi aktuaalsemaks, omandas uue tähenduse.

1986. aasta 26. aprilli öösel kell 1.23 kerkis hiiglasliku Lenini-nimelise Tšernobõli tuumaelektrijaama kohale vikerkaarevärviline kuma, mille traagilisi tagajärgi me hästi teame. Sel laupäevaööl ei saanud Tšernobõli aatomist mitte sõdur, vaid verejanuline mõrtsukas, mis võttis elu ja muutis saatust kümnetel tuhandetel inimestel. Kuidas see ikkagi juhtus? Millist elu elatakse ohutsoonis nüüd, 30 aastat pärast katastroofi? Ja kas elatakse?

Märtsi algus. Kolmapäeva hommik. Õhk on hallist vihmast ja läppunud linnatolmust raske. Lund enam pole, kuid puud on alles raagus – kogu ümbrus oleks justkui maailmalõpujärgsest meeleolust läbi imbunud. Sõidame eraldatud tsooni poole mööda vana paigatud Kiievi-Tšernobõli teed. Mõlemale poole teed jäävad viltuvajunud madalad majad, aknaraamid siniseks võõbatud. Arvatakse, et see aitab kurjade vaimude vastu.

Kell 10.33. Me – ajakirjanik, fotograaf ja kohalik giid Maksim – jõuame isoleeritud tsooni esimese kontrollpunktini. Seda on parem mitte pildistada, „et mitte halvendada oma suhteid töötajatega”. Registreerimine, passikontroll, allkirjad ohutsoonis kehtivatele käitumisreeglitele… ning politsei tõstab käsitsi tõkkepuu, mis eraldab ohutsooni ülejäänud maailmast.
Linna peatänav. Nagu arvata võibki, kannab see Nõukogude nime. Majas elab 71 ohutsooni töötajat. Endine korterelamu on hosteliks ümber ehitatud.
Foto: Andres Putting

Giid Maksim uurib kollast radiatsioonimõõdikut: 15 mikroröntgenit tunnis, mis on normaalne kiirgusannus. Tema sõnul olevat see näit Kiievis sama, aga võib-olla ka suurem.
Foto: Andres Putting

Foto: Andres Putting

Siin on peasüüdlane: Tšernobõli tuumaelektrijaama kurikuulus neljas energiaplokk. Praegu käib siin sajandi ehitus: rajatakse hiiglaslikku kõrgtehnoloogilist sarkofaagi, mis hakkab kõrguma 30 aastat tagasi õhku lennanud reaktori kohal ja peaks valmima järgmiseks aastaks. Kokku maksab see umbes pool miljardit eurot ja peab meid reaktori kraatri surmava kiirguse eest kaitsma järgmised sada aastat.

Foto: Andres Putting

„Pripjat 1970” on kirjas surnud linna sissesõidu juures valgel betoonmonumendil. Valge olevat lootuse värv. Monumenti raamistavad mustad ketid. Õnnetuse ajal oli Pripjat Nõukogude Liidu kõige noorem linn. Ligi kolmandik selle elanikke olid lapsed, kelle lõhutud mänguasjad on nüüd kolm aastakümmet lebanud lasteaia põrandal. Mis on aga Pripjat 2016? Mida on aeg temaga teinud?

Foto: Andres Putting
Lasteaed. Kõrvuti seisvad lastevoodid, pooltühjad sulepadjad, rutuga mahapillatud paariliseta sussid, vahtralehed, määrdunud nukud, õunavärvi ööpotid. Laest langeb lubivärvi.
Foto: Andres Putting

Tuttav vaatepilt kõigile, kes on kunagi näinud inimtühja Pripjatti. Maailmalõpujärgne maastik: roostes postidel vaateratas, elurõõmsalt kollased kabiinid, paatkiiged, mis olid igas Nõukogude Liidu linnas, ka Narvas, karussellid, autod... Mida oli Nõukogude lapsel veel vaja?

Foto: Andres Putting

Võtame kursi sõjalisele objektile Tšernobõl 2. Seal on Nõukogude raadiolokatsioonijaam Duga 1, mis pidi aegsasti avastama kontinentidevahelisi ballistilisi rakette (radar Duga). 125 meetri kõrgune, 25 meetrit maa all, 750 meetri pikkune, kaalub kümneid tuhandeid tonne. Duga hämmastab oma suuruse ja matemaatiliselt täiusliku iluga. Selle all seistes tunned, kui väike sa oled. Selliseid oli NSV Liidus kolm.

Tšernobõli kodutud: Ivan ja tema abikaasa Maria. Nad on 80-aastased, tutvusid 60 aastat tagasi ja on ülejäänud elu elanud koos. „Eesti...” ohkab Ivan. „Kui oli Nõukogude Liit, olime kõik koos.” Ivan räägib omapärast vene ja ukraina keele segu.
Foto: Andres Putting
Vennad Strugatskid on ühes ulmeteoses kirjutanud: mitte kosmosekatastroofi äikeses, tuumasõja leekides ega isegi ülerahvastuses, vaid täissöönud ja rahulikus vaikuses lõpeb inimkonna ajalugu. Eksiarvamus? Rumal nali? Või ettekuulutus?
Foto: Andres Putting