Demineerimistööde käigus on Naissaarelt leitud tuhandeid miine, saare puhastamiseks neist kulub veel vähemalt aasta. Vene sõjaväe jälgi koristatakse nii maalt kui ka merest.

Uitamine on eluohtlik

"Demineerimistööd on kestnud juba aastaid. Millal saar ohutuks muutub, ei oska öelda, sest alati võib juhtuda, et avastatakse veel midagi ootamatut," ütles keskkonnaministeeriumi loodushoiutalituse juhataja Tiit Randla. "Arvatavasti on aasta pärast 90 protsenti saarest miinidest puhas."

Päästeameti töid häirivad huvilised, kes hoolimata laevaliikluse puudumisest saare ja mandri vahel omal käel Naissaart uudistada püüavad.

Harju maavalitsuse arenguosakonna juhataja Priidu Kaldre sõnul ei ole Eestis seadust, mille alusel saar keelutsooniks kuulutada. "Saar ei ole suletud ala, kuid inimesi hoiatavad piirivalvurid," ütles Kaldre. "Ka mõnes teises paigas võib muidugi miine leiduda, kuid Naissaarel on neid palju ja seal ringi uitamine on eluohtlik."

Praegu elavad Naissaarel metsavaht ja majakavaht ning vahetuste kaupa ka piirivalvurid.

Peale demineerimistööde lõppemist hakatakse aga tegema ettevalmistusi Naissaare asustamiseks. Esimese sammuna on koostöös Eesti ja Soome keskkonnaministeeriumiga valminud Naissaare üldplaneering. See tehti 50 aastat sõjaväele kuulunud saare keskkonnamõjude hindamiseks ja uurimiseks, kuhu võib midagi ehitada.

"Saare üldplaneering määrab kohad, kuhu võib ehitada suvilaid, rajada tööstuspiirkondi ja matkaradu ning näitab, millised alad on looduslikult tähtsad," selgitas Kaldre.

Naissaarest ei saa lõbukohta

Tiit Randla keskkonnaministeeriumist lükkab ümber levinud kuuldused, et Naissaarele tulevad kasiinod ja lõbustuskohad. "See saar on looduskaitse all, mis tähendab, et eelkõige tuleb looduse peale mõelda," sõnas Randla.

"ärikeskusi ehitades tuleks säilitada saare looduslik imidzh, näiteks leidub seal kuni paarisaja aasta vanuseid mände," rääkis Randla.

Saare looduse hoidmiseks ei tohi seal korraga väga palju inimesi viibida, kuigi sõjaväe aegadel asus saarel koguni tuhatkond inimest. Randla sõnul on ime, et Naissaar viiekümneaastasele reostamisele nii hästi vastu pidas.

Massiliselt ei tohi külastajaid saarele lasta ka tuleohutuse tõttu. "Saare lõunaosas kasvab palju tuleohtlikke samblikke ja puid - seal tuleb äärmiselt ettevaatlik olla," nimetas Randla.

Enne kui Vene väed end Naissaarel sisse seadsid, oli seal kaks küla. Praegu meenutavad tsivilisatsiooni vaid lagunenud sõjaväelinnakud. Kõikjal vedeleb roostetanud rauajuppe ja muud sodi.

Priidu Kaldre sõnul on peale demineerimise Naissaare suurimateks probleemideks elektri ja sadama puudumine. Saarel ei ole peale väikese jõujaama korralikku energiaallikat. Mandrilt saarele elektri viimine nõuab aga miljoneid.

"Paljuski seisab saare tulevik raha taga," nentis Kaldre. "Infrastruktuuride loomine nõuab miljoneid, kuid seni pole silmapiiril ühtegi konkreetset rahastajat."

Kokkuleppel kaitsejõudude ja päästeametiga korraldab keskkonnaministeerium Naissaarel sel sügisel kaks üritust.

Tähistamaks 700 aasta möödumist Taani kuninga avaldusest, mis keelas kolmel Tallinna-lähedasel saarel puid maha raiuda, toimub septembris Tallinnas teaduslik konverents teemal "Looduskaitse ühinevas Euroopas". Konverentsile on registreerunud 200 inimest erinevatest Euroopa riikidest. Neist 60 teevad kaasa matka Naissaarele.

Enne konverentsi toimuvad augustis keskkonnatöötajate päevad. Osavõtjad käivad läbi kaks kontrollitud matkarada.

BETTY ESTER